Mis juhtub paarisuhtega, kui perre saabub laps?
Tundub, et on aeg avatud ja otsekoheseks vestluseks paaride vahelisest dünaamikast perekonnas. See teema on ja jääb tõenäoliselt ka edaspidi üheks kõige sagedasemaks põhjuseks, miks inimesed pöörduvad psühhoteraapiasse, ja isegi kaugemale. Paljud inimesed tulevad teraapiasse just selliste küsimustega: "Aidake mul parandada oma suhet oma partneriga! Aidake mul mõista, mis meie vahel ei toimi. Miks ma tunnen end selles suhtes nii õnnetuna? Kuidas ma saan julgustada teist inimest muutuma, et meie suhe muutuks paremaks? Mis muutus meie vahel pärast lapse sündi? Tundub, et kaalun lahutust, sest mu partner ei täida enam minu vajadusi ei emotsionaalselt ega seksuaalselt. Minu abikaasa näib keskenduvat ainult lapsele, jättes meie suhte unarusse. Meie intiimelu on vähenenud ja me oleme pidevatesse vaidlustesse takerdunud, kuna laps tuli meie ellu. Ma lahkusin oma abielust, sest mu naine on emotsionaalselt distantseerunud ja kritiseerib mind pidevalt. Ma olin oma abikaasale truudusetu, sest meie emotsionaalne side on pikemat aega kadunud ja ta ei mõista minu vajadust selle järele." Uurime seda olulist aspekti meie elus ja suhetes.
Põhjused, miks inimesed konsultatsioonile pöörduvad, võivad olla erinevad, kuid umbes 90% juhtudest on need seotud paarisuhetes esinevate probleemidega. Ja see pole ka ime! Terve partnerluse ülesehitamine, elu muutustega toimetulek, üheskoos meeskonnana väljakutsetega toimetulek ja suhte säilitamine kõige selle keskel on vaieldamatult raske. Varem elasid inimesed harva nii kaua koos kui tänapäeval. Tänapäeva eluiga on oluliselt pikenenud võrreldes meie esivanematega kõigest kolm põlvkonda tagasi.
Varasematel aegadel elasid inimesed kuni 40/50 aastat ja seda peeti normiks. Mõned surid isegi varem, nii et paarid elasid koos maksimaalselt 20 aastat. Võrdle seda tänapäevaga, kus me räägime 40/50 aastat kestvatest pikaajalistest suhetest - kaks või kolm korda kauem kui varem! See on võrreldav kahe või kolme pikaajalise abielu kogemisega ühe ja sama partneriga. Tänapäeva suhete pikem kestus on uus ja ainulaadne väljakutse, millega paljud paarid silmitsi seisavad.
Tänapäeva maailmas võib mõte eluaegsest kooselust tunduda peaaegu võimatu ülesandena, kuid paljud peavad seda siiski ideaalseks eluviisiks. Arvestades tänapäeva elu väljakutseid ja muutusi, ei ole enam nii üllatav, kui inimesed pärast 20 aastat kestnud abielu lahutavad ja alustavad uuesti. Soov uue alguse järele on midagi, millega paljud võivad samastuda.
Igaüks on ainulaadne ja me kõik läheneme suhete loomisele omal moel, kujundades mugavat kooselu. Enam ei ole olemas ühtset normi või õiget meetodit perekonna loomiseks. Ma olen kindlalt vastu jäikadele reeglitele ja aegunud uskumustele selle kohta. Ma ei usu, et naine peaks piirduma traditsiooniliste rollidega - jääma koju, et hoolitseda laste eest, juhtida majapidamist ja teha perele süüa, ohverdades potentsiaalselt omaenda unistused. Samamoodi ei usu ma, et mees peaks keskenduma ainult pere sissetulekule, veetma pikki tunde tööl. Kuigi see mudel võis toimida meie vanemate ja vanavanemate puhul, on nüüd olemas mitmekesised perestruktuurid, mis toimivad hästi. Oluline on leida mudel, mis rahuldab mõlemat partnerit, mis on eduka suhte kõige olulisem näitaja.
Kuna ajad muutuvad kiiresti, muutuvad meie individuaalsed vajadused üha mitmekesisemaks. Usun, et iga noore pere jaoks on oluline arutada avatult erinevaid igapäevaseid küsimusi, mis kujundavad nende ühist elu. Kui te kokku tulete, kaaluge selliseid küsimusi nagu: Milline kellaaeg sobib meile magamaminekuks? Mis on hommikusöögi menüüs? Kas me valmistame koos õhtusööki või valime söögikoha? Kas me tahame lapsi, ja kui jah, siis kas peaksime praegu keskenduma oma karjäärile või seadma perekonna loomise prioriteediks? Kuidas me kujutame ette oma laste kasvatamist? Kas ma tahan olla ema? Kes jääb lapsega koju - kuni nad on kolmeaastased või valida hoopis lastesõim? Kuidas me hakkame majandama oma rahaasju? Ühine eelarve või kulude jagamine? Kui oluline on meie mõlema jaoks intiimsus? Kuidas me hakkame toime tulema raskustega ja milline on meie tegevuskava? Kas me tahame kogu vaba aega koos veeta või peaksime määrama konkreetsed ajad individuaalseteks tegevusteks? Kes võtab vanemapuhkuse? Kuidas hakkame toime tulema olukordadega, kui lapsed haigestuvad? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millega paarid seisavad silmitsi, kui nad otsustavad pere loomise üle. Juba enne laste saabumist tuleb lahendada mitmesuguseid olukordi, mis nõuavad mõlemalt partnerilt võrdset osalust.
Sel kuul tahan ma süveneda esimesse märkimisväärsesse suhtekriisi, mis mõjutab paaride suhteid lapse saabumisega. See väljakutse kipub korduma iga järgneva lapse puhul, kuigi selle intensiivsus võib pärast esimest kogemust väheneda. See on teema, mis on minu jaoks isiklikult oluline. Kuigi ma võiksin jagada palju teadmisi oma teekonnast koos abikaasa Edgariga, säästan need üksikasjad videoloengute jaoks. Esimene kriis oli pöördepunkt, aeg, mil lahkumineku mõte püsis taustal, väljaütlemata, kuid tuntavalt. Olen tänulik, et me mõlemad pidasime vastu, otsisime koos abi ja saime kriisi alguses spetsialistidelt mitte ainult informatiivset, vaid ka psühholoogilist tuge.
Enne oma kogemustesse süvenemist uurime, millised on partnerite vajadused üksteise suhtes. Nende vajaduste mõistmine heidab valgust sellele, miks see kriis tekib ja kus peituvad võimalikud lahendused. Mitte väga kauges minevikus sõlmisid meie esivanemad abielu teistsugustel põhjustel kui meie tänapäeval. Kooselu suurendas ellujäämisvõimalusi, hõlbustas laste kasvatamist ja tagas parema hoolitsuse järglaste eest. Abielud olid sageli ajendatud rahalistest ja majanduslikest kaalutlustest. Naised tegelesid majapidamisega, samal ajal kui mehed hoolitsesid perekonna eest. Nendes partnerlussuhetes olid erinevad ootused; ootused olid vähem nõudlikud. Sageli piisas lihtsalt füüsilise kahju mitte tekitamisest, üksteise mõistlikust kohtlemisest, palga koju toomisest (mammut) ja põhivajaduste, nagu peavarju, toidu ja soojuse tagamisest.
Tänapäeval kujunevad suhted sageli psühholoogilistel põhjustel, mis peegeldavad vajaduste ja ootuste muutusi. Tänapäeval on naised rahaliselt sõltumatud ja ei vaja meest majandusliku turvatunde loomiseks. Samamoodi on naised täiesti võimelised rasestuma ja kasvatama last iseseisvalt, kasutades selliseid teenuseid nagu spermadoonorid ja lapsehoidjad; üksikisikud suudavad vanemlusega üksi hakkama saada. Samamoodi saavad mehed hakkama majapidamistöödega, sest seda saab erinevate teenuste (koristajad, toidutarned, restoranid jne) kaudu sisse osta, mis vähendab vajadust spetsiifiliste koduste oskustega partneri järele. Samuti ei ole seksimiseks vaja püsivat partnerit. Selle taustal on ilmne, et meie esivanemate vajadused on oluliselt edasi arenenud.
Praegused ootused keskenduvad psühholoogiliste vajaduste rahuldamisele. Partnerid otsivad aktsepteerimist, mõistmist, toetust, armastust, lähedust, austust ja julgustust. Soov on tunda end turvaliselt, olla kindel, et neid ei hüljata, ja olla suhetes vaba jääda iseendaks - see on turvalise kiindumuse alus.
Kui partnerid ei saa neid vajadusi pikema aja jooksul rahuldada, kogevad nad valu, pahameelt, hülgamist, üksindust, pettumust ja muid ebameeldivaid tundeid. Aja jooksul kuhjudes muutuvad need tunded tohutuks pingeks, müüriks paari vahel, mis takistab neil üksteisega lähedust tunda. Tulemuseks võib olla usaldamatus, pettumus ja lõpuks suhte lagunemine. Mõlemal partneril võib puududa jõudu probleemidega tegelemiseks, mis viib selleni, et suhe on koormav ja ei ole mõeldud kestma.
Nii kahjustatakse suhteid, tekib pidev rahulolematus ja võib tunduda, et teine inimene on kõigi probleemide allikas. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune - see lihtsalt paistab nii välisest vaatenurgast. Selle frustratsiooni peamine põhjus? Meil on sageli piiratud eneseteadvus, meil puudub arusaam oma sisemistest psühholoogilistest vajadustest, nagu kiindumus, soov sooja ja turvalise suhte järele, autonoomia ja vajadus eneseteostuse järele.
Meie mineviku kogemused mängivad olulist rolli-kas meie ema oli lapsepõlves hoolitsev ja aktsepteeriv või oli ta külm ja eemaletõukav? Kas meie isa väljendas kiindumust või tõmbus ta tagasi ja jäi ainult füüsiliselt kohalolevaks? Koolipäevade ja esimese armastuse üle mõtiskledes selgub, kas need olid positiivsed mälestused või südamevalu ja pettumuse hetked. Moonutatud enesehinnang viib enesevigastuse ja mitmesuguste muude probleemideni.
Sageli me ei saa aru, mis toimub meie endi sees. Nendel hetkedel muutub teine inimene peegliks, mis peegeldab meie enda haavu. Kui me olime üksi, siis paljud lahendamata probleemid hääbusid vaikselt, kuid partnerlussuhtest saab areen, kus kõik tuleb äkki suure intensiivsusega pinnale. Hakkab tunduma, et teine inimene on sama tõrjuv ja külm nagu mu isa, või siis süüdistab mu partner lihtsalt mind kõiges. Partneril võivad tekkida sellised harjumused nagu joomine ja pidutsemine, mis peegeldavad mu isa käitumist kogu lapsepõlve jooksul , ning ma leian end minemas päästja rolli, nagu mu ema seda kunagi oli. Hoolimata sellest, et mul on pere, abikaasa ja lapsed, hakkan end äärmiselt üksildasena tundma ja mul on raske kedagi usaldada. Aegamööda vajun sügavamasse depressiooni, kaotan elu mõtte. See jõuetus ulatub tagasi minu lapsepõlve, kus ma tundsin oma vanemate poolt ükskõiksust ja emotsionaalset hüljatust.
Igaühel meist on unikaalne lugu, täis nii meeldivaid mälestusi kui ka neid, mida me sooviksime kustutada! See koos väljakutsega, et me ei oska veel täielikult konstruktiivselt väljapoole kommunikeerida oma sisemaailma, vajadusi, tundeid ja soove, loob takistusi keerulistes elusituatsioonides üheskoos navigeerimisel. Kui suhetes tekib kriis pärast lapse saamist, muutub mõlema partneri jaoks keeruliseks sellega ühiselt toime tulla. Me kaotame võimaluse väljuda kriisist tugevamana, sidusamana ja kogenumana, sest iga edukalt läbitud kriis lähendab meid emotsionaalselt, parandades meie suhte üldist kvaliteeti.
Ootan teiega suhtlemist tulevastes blogiartiklites ja videoloengutes.
Autor
Liva Spurava
Gestaltterapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja
