Mis juhtub paarisuhtega, kui perre sünnib beebi?
Tundub, et on aeg avatud ja ausaks vestluseks sellest, kuidas paarisuhe toimib perekonnas. See teema on ja jääb tõenäoliselt üheks kõige sagedasemaks põhjuseks, miks inimesed psühhoteraapiasse pöörduvad – ja mitte ainult. Paljud inimesed tulevad teraapiasse just selliste küsimustega.: "Aita mul parandada oma suhet partneriga! Aita mul mõista, mis meie vahel ei toimi. Miks ma tunnen end selles suhtes nii õnnetuna? Kuidas ma saan teist inimest julgustada muutuma meie suhte nimel? Mis muutus meie vahel pärast beebi sündi? Tundub, et kaalun lahutust, sest partner ei paku mulle enam emotsionaalset ega füüsilist lähedust. Mu abikaasa keskendub ainult lapsele ja meie omavaheline side on kadunud. Meie intiimelu on hääbunud ja pärast lapse sündi vaidleme pidevalt. Läksin abielust kõrvale, sest mu naine on emotsionaalselt kauge ja kritiseerib mind pidevalt. Olin mehele truudusetu, sest meie emotsionaalne side on juba ammu kadunud ja ta ei mõista, kui väga ma seda vajan." Vaatame lähemalt seda olulist osa meie elust ja suhetest.
Põhjused, miks inimesed nõustamisele pöörduvad, võivad olla erinevad, kuid umbes 90% juhtudest keerlevad need partnerlussuhete probleemide ümber. Ja see pole ka ime! Terve ja toimiva suhte loomine, elumuutustega kohanemine, raskuste ületamine koos ning suhte hoidmine on tõeliselt keeruline. Varem elasid inimesed harva nii kaua koos kui praegu. Tänapäeva eluiga on võrreldes meie esivanematega, kes elasid vaid kolm põlvkonda tagasi, oluliselt pikem.
Varasematel aegadel elasid inimesed 40/50 aastat ja see oli tavaline. Mõned lahkusid siit ilmast veelgi varem, nii et paarid olid koos maksimaalselt 20 aastat. Võrreldes tänapäevaga, kus räägime pikaajalistest suhetest, mis kestavad 40/50 aastat – see on kaks või kolm korda kauem kui varem! See on justkui kaks või kolm pikka abielu sama partneriga. Suhete pikem kestus on tänapäeval täiesti uus ja ainulaadne väljakutse, millega paljud paarid peavad silmitsi seisma.
Tänapäeva maailmas võib mõte koos elada terve elu tunduda peaaegu võimatu ülesandena, kuid paljud peavad seda endiselt ideaalseks eluviisiks. Arvestades tänapäeva elu väljakutseid ja muutusi, ei üllata enam kedagi, kui inimesed lahutavad pärast 20 aastat abielu ja alustavad uuesti. Soov uueks alguseks on tunne, millega paljud suudavad samastuda.
Igaüks on ainulaadne ja me kõik loome suhteid omal moel, kujundades endale sobiva kooselu. Üht ainuõiget normi või meetodit pere loomiseks enam pole. Olen kindlalt vastu jäikadele reeglitele ja vananenud arusaamadele selles osas. Ma ei usu, et naine peaks piirduma traditsiooniliste rollidega – olema kodus lastega, majapidamist juhtima ja perele süüa tegema, ohverdades oma unistused. Samamoodi ei arva ma, et mees peaks keskenduma ainult pere sissetulekule ja veetma pikki tunde tööl. Kuigi see mudel võis sobida meie vanematele ja vanavanematele, on tänapäeval palju erinevaid peremudeleid, mis toimivad hästi. Kõige olulisem on leida mudel, mis rahuldab mõlemat partnerit – just see on eduka suhte peamine näitaja.
Ajad muutuvad kiiresti ja meie vajadused on järjest mitmekesisemad. Usun, et igal noorel perel on oluline avameelselt arutada erinevaid igapäevaseid teemasid, mis kujundavad ühist elu. Kui tulete kokku, mõelge näiteks sellistele küsimustele: Mis kell meile sobib magama minna? Mis on hommikusöögiks? Kas teeme õhtusöögi koos või tellime midagi? Kas soovime lapsi ja kui jah, kas keskendume praegu karjäärile või eelistame pere loomist? Kuidas kujutame ette oma laste kasvatamist? Kas mina tahan olla ema? Kes jääb lapsega koju – kuni kolmanda eluaastani või läheb laps juba varem lasteaeda? Kuidas korraldame oma rahaasjad? Ühine eelarve või kulude jagamine? Kui oluline on intiimsus kummalegi meist? Kuidas tuleme toime raskustega ja mis on meie tegevusplaan? Kas tahame kogu vaba aja koos veeta või lepime kokku ka individuaalsed tegevused? Kes jääb lapsehoolduspuhkusele? Kuidas toimime, kui lapsed jäävad haigeks? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millega paarid silmitsi seisavad, kui otsustavad pere luua. Isegi enne laste sündi tuleb lahendada erinevaid olukordi, mis nõuavad mõlema partneri võrdset panust.
Sel kuul tahan süveneda esimesse tõsisesse suhtekriisi, mis tabab paare beebi saabumisega. See väljakutse kipub korduma iga järgmise lapsega, kuigi esmakordse kogemuse järel võib selle intensiivsus väheneda. See teema on mulle isiklikult väga oluline. Kuigi võiksin jagada palju mõtteid oma teekonnast koos abikaasa Edgariga, jätan need detailid videoloengute jaoks. Esimene kriis oli pöördepunkt – aeg, mil lahkumineku mõte oli taustal küll välja ütlemata, kuid tuntav. Olen tänulik, et mõlemad püsisime koos, otsisime abi ning saime kriisi alguses spetsialistidelt nii informatiivset kui ka psühholoogilist tuge.
Enne kui räägime oma kogemusest, vaatame, millised on partnerite vajadused üksteise suhtes. Nende vajaduste mõistmine aitab selgitada, miks kriis tekib ja kust võiksid tulla lahendused. Veel üsna hiljuti abiellusid meie esivanemad hoopis teistel põhjustel kui täna. Koos elamine suurendas ellujäämisvõimalusi, lihtsustas laste kasvatamist ja tagas parema hoolitsuse järeltulijate eest. Sageli olid abielud seotud rahaliste ja majanduslike kaalutlustega. Naised hoolitsesid kodu eest, mehed tõid perele leiva lauale. Sellistes suhetes olid ootused teistsugused; nõudmised olid väiksemad. Piisas, kui ei tehtud teineteisele füüsiliselt liiga, käituti mõistlikult, toodi koju palk (mammut) ning tagati põhivajadused nagu peavari, toit ja soojus.
Tänapäeval, suhted tekivad sageli psühholoogilistel põhjustel, mis peegeldab muutusi vajadustes ja ootustes. Tänapäeval on naised majanduslikult iseseisvad ega sõltu mehest turvatunde saamiseks. Samuti on naised täiesti võimelised iseseisvalt rasestuma ja last kasvatama, kasutades näiteks spermadonoreid ja lapsehoidjaid – vanemaks saab olla ka üksi. Samamoodi saavad mehed hakkama kodutöödega, sest neid saab sisse osta erinevate teenuste kaudu (koristaja, toidutellimine, restoranid jne), mistõttu pole vaja partnerit, kellel oleks kindlad kodused oskused. Samuti pole püsipartner seksiks enam hädavajalik. Sellises olukorras on selge, et meie esivanemate vajadused on oluliselt muutunud.
Tänapäeval keskenduvad ootused psühholoogiliste vajaduste täitmisele. Partnerid ootavad aktsepteerimist, mõistmist, toetust, armastust, lähedust, austust ja julgustust. Soovitakse tunda end turvaliselt, olla kindel, et neid ei jäeta maha, ning olla suhtes vaba iseendana – see on turvalise kiindumuse alus.
Kui partnerite vajadused jäävad pikaks ajaks täitmata, nad kogevad valu, kibestumist, tagasilükkamist, üksindust, pettumust ja muid ebameeldivaid tundeid. Aja jooksul kuhjuvad need tunded suureks pingeks, mille tulemusel tekib paaride vahele justkui sein, mis takistab neil üksteisele lähedased olla. See võib viia usaldamatuse, petmise ja lõpuks suhte lagunemiseni. Mõlemal partneril võib puududa jõud probleemidega tegelemiseks, mistõttu võib tunduda, et suhe on koormav ega ole mõeldud kestma.
Nii saavad suhted kannatada, rahulolematus kestab ja võib tunduda, et kõik probleemid tulenevad teisest inimesest. Tegelikkus on aga hoopis teistsugune—see lihtsalt tundub nii, kui vaadata välisest vaatenurgast. Selle pettumuse peamine põhjus? Meil on sageli vähe eneseteadlikkust ja me ei mõista oma sisemisi psühholoogilisi vajadusi, nagu lähedus, soov soojade ja turvaliste suhete järele, iseseisvus ja eneseteostus.
Meie minevik kogemused mängivad olulist rolli—Kas meie ema oli lapsepõlves hooliv ja vastuvõtlik või hoopis külm ja kauge? Kas isa näitas välja hellust või tõmbus eemale, olles küll füüsiliselt kohal? Kooliaega ja esimest armastust meenutades selgub, kas need olid rõõmsad mälestused või hoopis valusad pettumused. Väärarusaamad iseendast viivad enesevihkamise ja paljude teiste raskusteni.
Sageli ei saa me ise arugi, mis meie sees toimub. Sellistel hetkedel saab teine inimene meie jaoks peegliks, mis näitab meie enda haavu. Kummalisel kombel ei märka me seda! Kui olime üksi, magasid paljud lahendamata teemad vaikselt, kuid paarisuhe muutub areeniks, kus kõik tuleb äkitselt suure jõuga pinnale. Hakkab tunduma, et teine on sama külm ja hoolimatu kui minu isa, või süüdistab partner mind kõiges, nagu minu isa tegi. Partner võib hakata jooma ja pidutsema, peegeldades minu isa käitumist lapsepõlves, ning mina leian end päästja rollist, nagu minu ema oli. Kuigi mul on pere, abikaasa ja lapsed, tunnen end üha üksikumana ja mul on raske kedagi usaldada. Vaikselt vajun sügavamasse masendusse ja elu kaotab tähenduse. See jõuetus kõlab vastu lapsepõlvest, kus tundsin vanemate ükskõiksust ja emotsionaalset hüljatust.
Igaühel meist on oma ainulaadne lugu, milles on nii toredaid mälestusi kui ka neid, mida tahaksime kustutada! See, koos sellega, et me pole veel täielikult omandanud oskust rääkida avameelselt oma sisemaailmast, vajadustest, tunnetest ja soovidest, tekitab takistusi keeruliste elusituatsioonide ühiseks lahendamiseks. Kui pärast sünd beebi sünniga muutub mõlema partneri jaoks keeruliseks toime tulla seda koos ületada. Jääme ilma võimalusest kriisist tugevamana, ühtsemana ja kogenumana väljuda, sest iga edukalt läbitud kriis lähendab meid emotsionaalselt ja parandab meie suhte kvaliteeti.
Ootan põnevusega kohtumist sinuga tulevastes blogipostitustes ja videoloengutes.
Autor
Liva Spurava
Gestalt-terapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja
