Vanemlik stress ehk miks on tänapäeval lapsevanem olla nii keeruline?
Vanemlik stress on väljend, mis ilmus psühholoogiasse alles hiljuti, 1970ndatel. Varem keskenduti lapse probleemide või käitumise korral peamiselt lapsele endale, vanemaid eriti ei arvestatud. Tänapäeval vaadeldakse aga lapsega seotud olukordi kogu pere kontekstis. Võid mõelda perest kui hästi toimivast masinast – süsteemist, kus nii laps kui ka vanemad on olulised osad, kes koos loovad ainulaadse süsteemi oma eripärade ja elutsüklitega.
Lapsevanemaks olemine toob kaasa omajagu väljakutseid. Kuigi meie igapäevaelu lihtsustamiseks on palju abivahendeid – alates mähkmetest ja valmis lastesõbralikest toitudest kuni lapsehoidjate ja koristusteenusteni – jäävad laste kasvatamisega seotud kohustused siiski suureks. Tänapäeval on meil õnneks palju ressursse: spetsialistide nõuanded, mugavamad transpordivõimalused, internetist leitav info ja sotsiaalvõrgustike tugi. Ometi on lapsevanema roll väga nõudlik, eriti neile, kes võtavad oma vanemakohustusi tõsiselt ja soovivad olla oma lastele parimad hoolitsejad.
Vanemlik stress on suhteliselt uus mõiste, mis kogub järjest enam tähelepanu psühhoteraapia kabinetis. Üha rohkem vanemaid otsib spetsialistidelt abi, et tulla toime laste kasvatamisega seotud väljakutsetega ning lahendada nii sisemisi kui ka väliseid raskusi. See võib hõlmata tundeid, nagu väsimus, kurnatus või isegi läbipõlemine, mis muudavad igapäevaste vanemakohustuste täitmise keeruliseks. On rõõmustav näha, et üha enam otsitakse tuge, et toime tulla lapsevanemaks olemise keerukusega. Samas ei ole igaühel lihtne oma tunnetest rääkida. Ma mõistan neid, sest meid kõiki on mõjutanud meie kasvatus – sageli oleme harjunud näitama väljapoole ilusat pilti, varjates samal ajal sisemisi raskusi. Lapsepõlves keskendusime tihti sellele, kuidas meie pere teistele paistab, mitte sellele, mis tegelikult suletud uste taga toimus.
-
Miks tekib vanemlik stress ja millised tegurid seda mõjutavad?
Vanemlik stress sünnib juba sellest, mis tähendab LAPSEVANEM OLLA:
- Vanemad tunnevad survet olulised muutused iseendas, igapäevaelus ja suhetes. Sellele lisanduvad uued kohustused, mis kaasnevad lapse kasvatamisega. See pisike inimene sõltub täiskasvanust täielikult ning mida noorem laps, seda rohkem sisemist pinget vanem tunneb. Lapsevanemaks olemine ei ole üheksast viieni töö – see on ööpäevaringne amet. Siin ei saa tööpäeva lõpus kella kinni panna ega vanemlusest puhkust võtta. See nõuab meie tähelepanu 24/7. Kui vaid saaks vahel aja maha võtta, olla natuke iseenda jaoks ja mõelda oma vajadustele. Kujuta ette hetke vaikust, kus keegi ei tõmba, ei karju ega pea lohutama jonnihoos last. Kujuta ette, et saad rahulikult nautida sooja (mitte leiget!) kohvi ja vaadata oma lemmikseriaali. Või unistada tavalisest vestlusest partneriga, ilma et keegi vahele segaks või samal ajal last lohutama peaks. Sellised olukorrad on väljakutsed omaette, olenemata sellest, kas laps on rahulik või rahutu.
Lapse unerežiim mängib väga suurt rolli. Kas sinu laps magab hästi või segab mõni võimalik neuroloogiline häire tema und, mõjutades ka sinu puhkust? Krooniline unepuudus laastab, tekitades kannatamatust, ärritust ja viha väljaelamist laste peal. See ring kordub sageli: tekib süütunne, enese süüdistamine ja lubadused järgmisel korral paremini käituda, kuid kõik kordub taas. Paljud meist tunnevad seda olukorda, sest unepuudus annab tugevalt tunda.
Seetõttu võivad vanemad tunda läbipõlemist, sest nende roll on lakkamatu. Stress süveneb eriti siis, kui hoolitsetakse väga väikese lapse eest, mis tekitab palju küsimusi, kuidas olla parem lapsevanem – eriti kui tegemist on esimese lapsega. Sisimas tahame me kõik olla head vanemad, eks ole?
Stress võib hiilida ligi ka siis, kui peres on kaks või enam väikest last, kes on vanuselt lähestikku ja vajavad vanematelt eriti palju tähelepanu ja hoolt. See annab endast märku, kui laps on haige või seisab silmitsi raskustega lasteaias või koolis. Need olukorrad on tõeliselt olulised ja nõuavad lisajõudu. Ja ärme unusta ka erijuhtumeid, näiteks puudega lapsi, kes vajavad vanematelt loomulikult veelgi rohkem hoolt ja pühendumist.
-
- Teine stressiallikas on kõrged standardid, mille endale seame. Eriti kui kipud olema natuke perfektsionist ja sul on raske olla rahul sellega, mida oled saavutanud. Ma mõistan neid tundeid hästi. Me kõik tahame olla täiuslikud vanemad, anda oma lastele parimat ja kaitsta neid raskete kogemuste eest, mida ise lapsepõlves läbi elasime. Kuid ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, vanemluses pole võimalik olla täiuslik. Alati on olukordi, mida me ei suuda ette näha, kontrollida ega lahendada. Seega, selle asemel et taga ajada kättesaamatut ideaali, tahan sulle anda ühe olulise mõiste vanemluses: piisavalt hea ema ja piisavalt hea isa. Piisavalt hea vanem olemine on täiesti piisav; sa ei pea olema täiuslik!
Pea meeles: mida kõrgemad on standardid, seda rohkem ressursse kulub nende täitmisele. Tänapäeva vanemad mõistavad, kui tähtis on investeerides oma lastesse — see on ülioluline investeering. Panusta oma aega, energiat, mõtteid ja tähelepanu. Hea vanem olemine on suur osa sellest, kes sa oled.
- Vanemad avastavad sageli, et omaenda lapsepõlvemälestused ja kogemused, eriti need, mis on olnud traumeerivad, kerkivad taas esile kui nad ise vanemateks saavad. Minu juurde jõuab sageli vanemaid, kes otsivad psühhoterapeudina nõu, kuidas toime tulla vanemaks saamisega kaasnevate emotsionaalsete väljakutsetega, sealhulgas sünnitusjärgse depressiooniga, mis võib mõjutada nii naisi kui mehi.
Ammu unustatud lapsepõlvemälestused võivad oluliselt mõjutada vanema igapäevast suhtlust oma lapsega. Alateadlikult kerkib pinnale kõik, mida on ise oma vanematega sünnist saati kogenud. See tekitab vanemas topeltstressi: tuleb toime tulla nii uue olukorra ja vanemaks olemisega kaasnevate tunnetega kui ka nende emotsioonide ja ammu unustatud, tõenäoliselt lahendamata ja läbi tundmata tunnetega, mis lapsega suhtlemisel esile kerkivad.
Need tugevad tunded võivad avalduda märkimisväärse sallimatuse, raevu, viha, paanika, meeleheite, jõuetuse, abituse, depressiooni, tühjuse ja võimetusena tulla toime lapse nutuga või väljendada rõõmsaid emotsioone — mõnikord isegi hüsteeriana. Sageli viitavad need tunded sellele, et need pole seotud ainult praeguse olukorraga, vaid on seotud minevikukogemustega, mis vajavad tähelepanelikku käsitlemist. On keeruline eristada, millised tunded on seotud tänasega ja millised minevikuga, eriti kui pole varem oma lapsepõlve kogemusi läbi mõelnud ja analüüsinud. Kuigi minevikku tagasi vaatamine võib tunduda hirmutav, soovitan igal vanemal kaaluda oma lapsepõlvekogemuste arutamist spetsialistiga, et paremini mõista ja toime tulla.
- Infouputus ja lõputud valikuvõimalused millega me end ümbritsetuna leiame. Võib-olla oled kuulnud vanematelt, vanavanematelt või sugulastelt lugusid sellest, kuidas varem tundus majapidamise, laste ja isegi talu eest hoolitsemine palju lihtsam. Need lood on küll huvitavad, kuid tihti ei kajasta need tänapäeva lapsevanemaks olemise keerukust, eriti kui jutustajatel pole endal väikeste laste kasvatamise kogemust.
Varem ei arutatud ega tähtsustatud laste kasvatamist nii põhjalikult. Vanemad olid pigem õpetaja rollis, keskendudes põhilisele: riietamine, toitmine ja puhtus. Olulised otsused nagu sünnitusviis, imetamine, lutid, kandelinad, söötmisviisid, vaktsineerimine, lastearst, lasteaeda minek ja muu selline tehti tavaliselt vanemate või ühiskondlike normide järgi, ilma suurema küsimuseta.
Tänapäeva vanemad seisavad silmitsi hoopis teistsuguse olukorraga. Otsuste tegemise vastutus lasub rohkem nende endi õlul ning nad ei kipu seda teistele delegeerima. Suure hulga info analüüsimine muutub nende igapäevaseks ülesandeks, mis võib põhjustada stressi ja ärevust. Valikuid tundub lõputult: kas sünnitada kodus või haiglas, ainult rinnaga toita või kasutada ka piimasegu, pöörduda homöopaadi või tavameditsiini arsti poole, lasta lapsel ise süüa või pakkuda püreesid, panna laps lasteaeda või palgata hoidja, suunata spordi või hoopis kunsti poole?
Iga tehtud valik tähendab automaatselt paljudest teistest võimalustest loobumist. Selle teadmisega kaasneb surve, sest vanemad mõistavad, et nende otsused mõjutavad lapse tulevikku väga suurel määral. Vastutus on tohutu ning kogu protsess võib olla üle jõu käiv.
Tänapäeva keerulises lapsekasvatamise keskkonnas mõjutavad vanemaid mitmed erinevad stressitegurid. On oluline arvestada iga pere unikaalsete isiklike ja sotsiaalsete aspektidega, sest need mõjutavad oluliselt kogu pere heaolu. Kuigi selles blogis on käsitletud mõningaid levinumaid stressiallikaid, tuleb tunnistada, et peredel võib olla väga erinevaid väljakutseid.
Kuigi lapsevanemaks olemine on nõudlik, ei ole ühtegi teist eluetappi, mis tooks rohkem rahulolu kui oma bioloogiliste või kasulaste vanemaks olemine. Lapse kasvamise ja arenemise pealtvaatamine ning selles aktiivne osalemine, koos aja ja hoolitsuse viljade nägemisega, pakub ainulaadset täitumustunnet. See sügav rahulolu ongi jõuallikaks, mis innustab vanemaid pidevalt püüdlema selle poole, et olla oma lastele veelgi paremad.
Autor
Liva Spurava
Gestalt-terapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja
