Vanemlik stress

Vanemlik stress ehk miks on tänapäeval raske olla lapsevanem?

Vanemlik stress on väljend, mis kerkis psühholoogias esile mitte väga ammu, 1970ndatel aastatel. Varem keskenduti lapse probleemide või käitumisega tegelemisel sageli ainult lapsele, arvestamata vanematega. Tänapäeval aga vaatleme lapsega seotud olukordi perekonna laiemas raamistikus. Mõelge perekonnast kui hästi õlitatud masinast - süsteemist, kus laps ja lapsevanem on olulised osad, mis töötavad koos, et luua ainulaadne süsteem, millel on oma kindlad tunnused ja elutsüklid.

Lapsevanemaks olemisega kaasnevad omad väljakutsed. Hoolimata paljudest võimalustest ja välistest abivahenditest, mille eesmärk on lihtsustada meie igapäevaelu,alates mähkmetest ja eelpakendatud lapsesõbralikest toitudest kuni lapsehoidjate ja koristusteenusteni, on laste kasvatamisega seotud kohustused endiselt märkimisväärsed. Praegusel ajastul on meil õnneks juurdepääs paljudele ressurssidele, sealhulgas ekspertide konsultatsioonid, mugavam transport, interneti tohutud teabeallikad ja ühendus sotsiaalvõrgustikega. Siiski on vanemate roll vaieldamatult nõudlik, eriti nende jaoks, kes lähenevad oma vanemlikele kohustustele sügava kohusetundega, püüdes olla oma lastele parim võimalik hooldaja.

Vanemlik stress on suhteliselt uus termin, mis on psühhoteraapias üha enam levima hakanud. Üha rohkem vanemaid otsib abi spetsialistidelt, et tulla toime laste kasvatamisega seotud probleemidega ning tegeleda sisemiste ja väliste probleemidega. See võib hõlmata tunnet, et ollakse kurnatud või isegi läbipõlenud, mistõttu on raske toime tulla lapsevanemaks olemisega seotud igapäevaste kohustustega. On julgustav näha seda suundumust, et lapsevanemaks olemise keerukusega seotud probleemidega toimetulekuks otsitakse tuge. Siiski ei ole kõigil vanematel lihtne oma tunnetest rääkida. Ma tunnen neile kaasa, sest meid kõiki kujundab meie kasvatus, mida sageli mõjutab kalduvus esitada lihvitud välimust, varjates samal ajal sisemisi raskusi. Kui me üles kasvasime, oli meie tähelepanu sageli suunatud sellele, kuidas meie pere teistele paistis, mitte aga sellele, mis tegelikult suletud uste taga toimus.

1. Miks tekib vanemlik stress ja millised tegurid sellele kaasa aitavad?

   Vanemlik stress on sündinud otseselt LAPSEVANEMAKS OLEMISEST:

   1. Vanemad tunnevad survet oluliste muutuste näol endas, igapäevaelus ja suhetes. Sellele lisanduvad laste kasvatamisega kaasnevad uued kohustused. See pisike inimene toetub täielikult täiskasvanule ja mida noorem on laps, seda suurema sisemise pingega seisab lapsevanem silmitsi. Lapsevanemaks olemine ei ole 9-st 5-ni töö, see on ööpäevaringne töö. Vanemlusest ei saa puhkust võtta. See nõuab meie tähelepanu 24/7. Kui me vaid saaksime mõnikord pausi teha, ennast ja oma vajadusi esikohale seada. Kujutage ette hetke, kus keegi ei tõmba, ei karju ega ole hädas. Kujutage ette, et naudite sooja, mitte leiget tassi kohvi, samal ajal kui vaatate rahulikult oma lemmiksarja. Unistate normaalsest vestlusest oma partneriga ilma katkestusteta, samal ajal last lohutades. Sellised olukorrad on iseenesest juba väljakutsed, olenemata sellest, kas laps on rahulik või rahutu.

   Lapse unemustrid mängivad otsustavat rolli. Kas sinu laps magab hästi või häirib mõni võimalik neuroloogiline häire tema und, mis mõjutab sinu enda puhkust? Krooniline unepuudus mõjub laastavalt, mis viib laste kannatamatuse, kiire tujumuutuse ja frustratsioonini. See tsükkel vallandab sageli süütunde, enesesüüdistuse ja lubadused, et järgmine kord läheb paremini, kuid see kordub. Paljud meist võivad selle stsenaariumiga samastuda, sest unepuudus võtab oma osa.

   Sellest tulenevalt võivad lapsevanemad oma rolli järeleandmatu iseloomu tõttu läbipõlemisega silmitsi seista. Stress suureneb, eriti kui tegemist on väga väikese lapsega, mis tekitab arvukalt küsimusi, kuidas olla parem vanem, eriti kui tegemist on esimese lapsega. Sügaval sisimas püüame me kõik olla head lapsevanemad, eks?

   Stress võib ka siis tekkida, kui on kaks või enam lähedase vanusega last, kes nõuavad vanematelt lisatähelepanu ja -hooldust. See ilmneb siis, kui laps on haige või seisab lasteaias või koolis silmitsi väljakutsetega. Need olukorrad on üsna olulised ja nõuavad ressursse. Ja ärgem unustagem erijuhtumeid, näiteks puudega lapsi, mis nõuab vanematelt veelgi rohkem hoolt ja pingutust.

   

2. 1. Teine stressi allikas on kõrged standardid, mida me endale seame. Eriti kui kipud olema perfektsionist ja sul on raske saavutatuga rahul olla. Ma võin nende tunnetega samastuda. Me kõik tahame olla täiuslikud lapsevanemad, andes oma lastele parimat ja kaitstes neid raskete kogemuste eest, mida me ise oma lapsepõlves kogesime. Kuid ükskõik kui palju me ka ei pingutaks, täiuslikkus lapsevanemaks olemise juures on võimatu. Alati tuleb ette olukordi, mida me ei suuda ette näha, kontrollida ega lahendada. Seega, selle asemel, et jahtida kättesaamatut ideaali, tahaksin teile anda ühe olulise mõiste vanemluses: piisavalt hea ema ja piisavalt hea isa. Piisavalt hea lapsevanem on rohkem kui piisav; sa ei pea olema täiuslik!

   Pea meeles: mida kõrgemad on standardid, seda rohkem ressursse kasutad nendele vastamiseks. Tänapäeva lapsevanemad mõistavad, kui oluline on investeerida oma lastesse - see on ülioluline investeering. Panusta oma aega, energiat, mõtteid ja tähelepanu. Heaks lapsevanemaks olemine on oluline osa sellest, kes sa oled.

   1. Vanemad leiavad sageli, et nende endi lapsepõlve mälestused ja kogemused, eriti traumaatilised, kerkivad taas esile, kui nad ise vanemateks saavad. Minu kui psühhoterapeudi poole pöörduvad sageli vanemad, kes otsivad juhiseid emotsionaalsete probleemide lahendamiseks, mis tekivad pärast lapsevanemaks saamist, sealhulgas sünnitusjärgse depressiooni puhul, mis võib mõjutada nii naisi kui ka mehi.

   Kaua unustatud lapsepõlvemälestused võivad oluliselt mõjutada vanema igapäevast suhtlemist oma lapsega. Alateadlikul tasandil kerkib äkki taas esile kõik, mida oma vanematega alates sünnist kogeti. See tekitab lapsevanemale topeltstressi: navigeerimine uues olukorras ja emotsioonides, mis kaasnevad lapsevanema rolliga, ning ülesanne tegeleda ammu unustatud, tõenäoliselt lahendamata ja tundmata emotsioonidega, mis tulevad esile suhtlemisel oma lapsega.

   Need intensiivsed emotsioonid võivad väljenduda märkimisväärse talumatuse, raevu, viha, paanika, meeleheite, jõuetuse, abituse, depressiooni, tühjuse ja võimetusena lapse nutmisega toime tulla või helgeid emotsioone väljendada - mõnikord isegi hüsteeriana. Need emotsioonid on sageli märk sellest, et need ei ole seotud üksnes praeguse olukorraga, vaid pigem seotud minevikust pärit kogemustega, mis nõuavad hoolikat tähelepanu. Võib olla keeruline eristada tänase päevaga seotud emotsioone minevikuga seotud emotsioonidest, eriti kui inimene ei ole eelnevalt süvenenud ja analüüsinud oma lapsepõlvekogemusi. Kuigi mineviku üle vaatamine võib tunduda hirmutav, soovitan igal lapsevanemal kaaluda oma lapsepõlvekogemuste arutamist spetsialistiga, et neid paremini mõista ja nendega toime tulla.

   1. Informatsiooni üleküllus ja valikute rohkus, mis meid ümbritsevad. Oled võib-olla kuulnud vanemate, vanavanemate või sugulaste jutte, mis meenutavad minevikku, kui majapidamise, laste ja isegi talu majandamine tundus vähem keeruline. Kuigi need anekdoodid on huvitavad, jääb neis sageli tähelepanuta tänapäeva lapsevanemaks olemise keerukus, eriti kui jutustajatel ei ole omal käel kogemusi väikeste lastega.

   Varem ei olnud laste kasvatamine nii keeruliselt arutatud või prioriteediks seatud. Vanemad mängisid õpetaja rolli, keskendudes põhitõdedele nagu riietus, toitmine ja puhtus. Otsused selliste oluliste küsimuste kohta nagu sünnitusmeetodid, rinnaga toitmine, lutid, kandelinad, toitmisviisid, vaktsineerimine, lastearstid, lasteaias käimine ja muud tehti tavaliselt spetsialistide poolt või järgiti ühiskondlikke norme, ilma et neid oleks palju küsimuse alla seatud.

   Seevastu tänapäeva lapsevanemad seisavad silmitsi teistsuguse maastikuga. Nad kannavad rohkem vastutust, kuna nad on vähem valmis otsuseid delegeerima. Nende ülesandeks saab tohutu hulga teabe analüüsimine, mis põhjustab sageli stressi ja ärevust. Valikud tunduvad lõputud: loomulik sünnitamine või haiglas sünnitamine, ainult rinnaga toitmine või lisapiima andmine, homöopaadi või traditsioonilise meditsiini arstiga konsulteerimine, näputoidu harjutamine või püreede valmistamine, lasteaia valimine või lapsehoidja palkamine, spordi propageerimine või kunstiliste annete kasvatamine?

   Iga tehtud valik tähendab automaatselt loobumist paljudest teistest võimalustest. Selle reaalsuse teadvustamine suurendab survet, sest vanemad mõistavad, et nende otsused mõjutavad oluliselt nende lapse tulevikku. Vastutus on tohutu ja protsess võib olla üle jõu käiv.

   Erinevad tegurid suurendavad vanemate stressi tänapäeva keerulises lastekasvatuskeskkonnas. Väga oluline on arvestada iga pere unikaalseid individuaalseid ja sotsiaalseid aspekte, sest need tegurid mängivad olulist rolli perekonna üldise heaolu mõjutamisel. Kuigi selles blogis on käsitletud mõningaid kõige levinumaid stressitegureid, on oluline tunnistada erinevaid probleeme, millega pered võivad silmitsi seista.

   Hoolimata lapsevanemaks olemise nõudlikkusest, ei ole ühtegi elukogemust, mis tooks suuremat rahulolu kui olla oma bioloogiliste või kasulaste vanem. Lapse kasvamisele ja arengule tunnistajaks olemine ja aktiivselt osalemine pakub võrratut rahuldustunnet. See sügav rahulolu on edasiviiv jõud, mis motiveerib vanemaid pidevalt püüdma oma laste jaoks paremaks saada.

   Autor

   Liva Spurava

   Gestaltterapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja