Filtreerimata lapsevanemate lood

OOTA, paljudel meist on rohkem kui üks laps.
On see väärtuslik, mööduv aeg koos oma vastsündinuga ja enne kui sa seda märkad, oled sa jälle rase. Ja lihtsalt nii on teie vanim laps nüüd väikelaps või isegi vanem. Siis algab uus mäng. Hommikuse haiguse, meeleolumuutuste ja kõigi teiste "kingituste" veerema hakkavad jälle. Kuid seekord lööb see teisiti - nüüd ei ole te vastutav mitte ainult enda kooshoidmise eest, vaid ka oma väikese mini-mehe miljonite soovide ja vajaduste igapäevase haldamise eest. Ja olgem ausad, see võib olla raske. Ma jumaldasin ja vihkasin neid kuid, mõnikord samaaegselt.

Igaüks, kellel on väikesed lapsed, mõistab kiiresti, et teie kruus ei ole enam teie oma. Samuti ei ole see pooleldi ära hammustatud maiuspala, mida te hilisemaks säilitasite. Isegi vannitoas käimine muutub sündmuseks - pisike inimene istub sinu kõrval ja jälgib iga sinu liigutust, nagu oleks see maailma kõige põnevam asi. Noh, see on omamoodi lõbus ja sa tunned end tõepoolest armastatud. Aga neljal korral oma viiest rasedusest elasin ma selles reaalsuses, kusjuures need asjaolud ainult kasvasid - osaliselt tänu sellele, et otsustasin oma lapsi kodus hoida, selle asemel et neid lasteaeda saata. Nii et minu suurim väljakutse oli tasakaalustada seda kõike, kaotamata ennast ja oma vaimset heaolu kõigi laste ja nende soovide ja vajaduste, majapidamise ja igapäevaste kodutööde vahel - mida, nagu me kõik teame, on palju.
Ja olgem ausad - me kõik vajame vahel puhkust. See ei ole lihtsalt soov, see on vajadus.

JA MA KAOTASIN...

Ma leidsin end lõputu vastutuse ahelas kinni olevat. Ja kui algas koduõpe ja koolijärgne tegevus, muutus minu ajakava veelgi tihedamaks. Tagasi vaadates olen peaaegu kindel, et põlesin mitu korda läbi. Oli perioode, mil olin liiga ärritunud ja ma ei olnud uhke selle üle, kuidas ma oma perekonda kohtlesin. Ja see ei olnud ainult mina. Isegi mu abikaasa, kes on alati olnud uskumatult toetav, jättis mind ja lapsi aeg-ajalt hätta nii, nagu ta kunagi ei tahtnud. Me lihtsalt ei mõistnud, et meie karikad olid juba üleval. Meil polnud aimugi, et varajaste hoiatusmärkide eiramine võib viia tõsiste märkideni. Me ei teadnud, kuidas midagi nii lihtsat kui dušš, jalutuskäik, vestlus sõbraga või isegi kiire soolopaus, kui see võetakse piisavalt kiiresti, võib meid täielikult nullida. Seega, kui teeme regulaarselt väikeseid ja järjepidevaid jõupingutusi, et end laadida, ei pea me päris põhjani jõudma.
Aga ma olin liiga perfektsionist, mäletate? Nii et olid ajad, mil üks meist pidi olema tugev, samal ajal kui teine lagunes. Ja selline dünaamika? See ei ole meeldiv ega jätkusuutlik.

KUID SELLE ASEMEL VÕITSIME HOOPIS JÄRGMIST.
Hakkasime abi otsima. Proovisime erinevaid asju ja kõige väärtuslikum õppetund, mille saime, oli see: tõeline tugevus seisneb selles, et suudame abi paluda. Just nii lihtne. Ilma häbenemata. Ainuüksi selle tunnistamine, et sa ei saa ükskord kõigega üksi hakkama, on mängumuutja.

Ma tõesti armastan oma perekonda kuuni ja tagasi. Ma annan neile oma aega, tähelepanu ja energiat nii palju, kui ma tahan ja kui ma tunnen, et seda on vaja. Aga ma ei usu ausalt öeldes, et enda täielik tühjendamine teiste jaoks teeb kedagi - sealhulgas mind - õnnelikumaks. Hoopis vastupidi: mida rohkem ma end ära kurnan, seda halvemini tunnen end ja seda valvsamaks muutuvad mu lapsed. Sest selles etapis sõltub nende heaolu minust.
See on nagu see kuulus ütlus: Pane kõigepealt enda hapnikumask peale, enne kui püüad teisi aidata.

Ja täpselt seda olen ma nüüd juba mõnda aega teinud. Ma kontrollin end regulaarselt ja kui ma tunnen, et midagi on valesti, siis tegutsen kiiresti. Tegelikult tunnen, et see on minu vastutus - mitte ainult enda, vaid ka minu pere ja minu lähedaste eest. Kui ma lasen end spiraalselt juhtida või tekitada draamat, mõjutab minu kurnatus kõiki teisi. Ja see ei ole kellegi suhtes õiglane. Järgmine minu kontrollnimekirjas on minu abikaasa. Sest olgem ausad - mehed armastavad planeerida, ehitada, parandada ja korda teha asju. Mida nad ei armasta, on sissepoole pöördumine ja selle tunnistamine, et nad vajavad pausi. Aga nad vajavad seda sama palju kui meie.

MÕNED VÄIKESED NÄPUNÄITED MINULT - KUI NEED KEHTIVAD, SIIS LOODAN, ET NEED AITAVAD:

• Kui te tunnete end pidevalt energiavaesena, hakkate oma elule mitte meeldima ja see tunne kestab nädalaid, ilma et see väheneks, siis kaaluge abi otsimist. See võib tähendada mineraalide puudust, emotsionaalset kurnatust või mõlemat. Nii või teisiti, ärge jätke seda tähelepanuta - eriti kui kodus on teie ümber väikesed lapsed - teie elu innustaja.
• Kui te elate läbi intensiivset faasi oma elus, palun kontrollige oma tundeid mitte ainult selle ajal, vaid ka pärast seda. Vastasel juhul võite jääda ilma olulistest signaalidest.

Armastus,
Sinu kirjasõber, Agnese