Filtreerimata lapsevanemaks olemise lood

OOT, PALJUDEL MEIST ON ROHKEM KUI ÜKS LAPS.
On see hindamatu, kiirelt mööduv aeg vastsündinuga, ja enne kui arugi saad, oled taas rase. Ja just nii ongi su vanim beebi nüüd juba väikelaps või isegi suurem. Siis algab uus mäng. Hommikuse iivelduse, tujude ja kõigi teiste "kingituste" ameerika mäed algavad taas. Aga seekord on see teistmoodi – nüüd pead sa lisaks endale koos hoidmisele igapäevaselt hakkama saama ka oma väikese mini-mina miljonite soovide ja vajadustega. Ja olgem ausad, see võib olla päris raske. Ma armastasin ja vihkasin neid kuid, vahel isegi korraga.

Kõik, kellel on väikesed lapsed, saavad kiiresti aru, et sinu tass ei kuulu enam ainult sulle. Ka see poolik maius, mille hilisemaks jätsid, pole enam sinu oma. Isegi tualetis käimisest saab sündmus – pisike inimene istub su kõrval ja jälgib iga su liigutust, nagu see oleks maailma kõige põnevam asi. Tegelikult on see omamoodi tore ja sa tunned end armastatuna. Aga nelja oma viiest rasedusest elasin ma just sellises reaalsuses, kus need olukorrad ainult kasvasid – osaliselt seetõttu, et otsustasin lapsed koju jätta, mitte lasteaeda panna. Minu suurim väljakutse oligi kõige tasakaalustamine nii, et ma ei kaotaks iseennast ega oma vaimset tervist kõigi laste soovide ja vajaduste, majapidamise ning igapäevaste toimetuste vahel – mis, nagu me kõik teame, on päris palju.
Olgem ausad – me kõik vajame vahel puhkust. See pole lihtsalt soov, vaid tõeline vajadus.

JA MA KAOTASIN…

Leidsin end lõputus kohustuste ringis kinni olevat. Kui koduõpe ja huviringid algasid, muutus mu ajakava veelgi tihedamaks. Tagantjärele vaadates olen peaaegu kindel, et läbipõlemine tabas mind mitu korda. Oli perioode, kus olin liiga ärritunud ega olnud uhke selle üle, kuidas oma perega käitusin. Ja see ei puudutanud ainult mind. Isegi mu abikaasa, kes on alati olnud väga toetav, ei suutnud vahel mind ja lapsi aidata nii, nagu ta oleks tahtnud. Me lihtsalt ei saanud aru, et meie tassid olid juba ammu üle ajanud. Meil polnud aimugi, et varajaste hoiatusmärkide eiramine viib tõsiste probleemideni. Me ei teadnud, et midagi nii lihtsat nagu dušš, jalutuskäik, sõbraga jutuajamine või kiire paus iseendale – kui seda õigel ajal teha – võib meid täielikult värskendada. Seega, kui võtame regulaarselt väikeseid, järjepidevaid samme, et end laadida, ei pea me kunagi päris põhja jõudma.
Aga ma olin ju liiga suur perfektsionist, mäletad? Nii et oli aegu, kus üks meist pidi olema tugev, kui teine lagunes. Ja selline dünaamika? See pole ei nauditav ega jätkusuutlik.

AGA VAATA, MIDA ME SELLE ASEMEL VÕITSIME.
Hakkasime abi otsima. Proovisime erinevaid asju ja kõige väärtuslikum õppetund oli see: tõeline tugevus seisneb oskuses abi küsida. Lihtsalt nii. Ilma häbita. Lihtsalt tunnistades, et seekord ei saa kõigega ise hakkama – see muudab kõike.

Ma tõesti armastan oma peret kuuni ja tagasi. Annan neile oma aega, tähelepanu ja energiat nii palju, kui soovin ja kui tunnen, et vaja on. Aga ma ei usu, et enda täielik tühjakspigistamine teiste nimel teeb kedagi – ka mind ennast – õnnelikumaks. Vastupidi: mida tühjem olen, seda halvemini end tunnen ja seda tähelepanelikumad muutuvad mu lapsed. Sest selles vanuses sõltub nende heaolu minust.
See on nagu see tuntud ütlus: Pane kõigepealt endale hapnikumask pähe, enne kui teisi aitad.

Just seda ma olengi juba mõnda aega teinud. Kuulan regulaarselt iseennast ja kui tunnen, et midagi on valesti, tegutsen kiiresti. Tegelikult pean seda oma kohuseks – mitte ainult enda, vaid ka pere ja lähedaste ees. Kui lasen endal väsimusest keerisesse sattuda või draamat tekitada, mõjutab see kõiki teisi. Ja see pole kellegi suhtes õiglane. Järgmine, kelle eest hoolitsen, on mu abikaasa. Sest olgem ausad – meestele meeldib planeerida, ehitada, parandada ja saavutada. Aga endasse vaatamine ja tunnistamine, et nad vajavad pausi, pole nende lemmik. Ometi vajavad nad seda sama palju kui meiegi.

MÕNED VÄIKESED NÕUANDED MINULT – KUI NEED SULLE SOBIVAD, LOODAN, ET NEED AITAVAD:

• Kui tunned pidevalt, et energiat napib, elu ei paku enam rõõmu ja see tunne ei kao nädalate jooksul, siis palun mõtle abi otsimisele. See võib viidata mineraalide puudusele, emotsionaalsele kurnatusele või mõlemale. Igal juhul ära jäta seda tähelepanuta – eriti kui kodus on väikesed lapsed – sinu elu suurimad inspiratsiooniallikad.
• Kui elad läbi intensiivset perioodi, siis palun jälgi oma tundeid mitte ainult selle ajal, vaid ka pärast seda. Muidu võid olulised märgid kahe silma vahele jätta.

Armastusega,
Sinu kirjasõber, Agnese