Mis on kiindumus ja kuidas see kujuneb?
Lapse sünd on kogu pere jaoks oluline ja hinnaline hetk, mis tähistab uut etappi lapse kasvuteel. Eriti esimesel eluaastal areneb laps väga kiiresti. See areng on füüsiliselt hästi nähtav, kui vanemad märkavad, kuidas beebi kasvab ja kaalus juurde võtab, mistõttu on vaja uusi riideid. Samuti on märgata beebi liikumise arengut – vastsündinu piiratud liikumisest kuni pööramise ja lõpuks kõndimiseni.
Samaaegselt areneb lapse emotsionaalne kasv, mida mõjutab oluliselt tema varaseim side hooldajaga. See esmane ühendus loob aluse lapse tulevasele emotsionaalsele arengule, rõhutades selle olulist rolli lapse üldises kasvamises.
Kiindumus on ainulaadne emotsionaalne side lapse ja tema hooldaja vahel, see on seotud varajaste lapsepõlvekogemustega, mis kujundavad arenevat isiksust ja tulevasi suhteid teistega. Alates sünnist vajab iga beebi hoolitsevat tähelepanu, et kasvada ja areneda, toetudes hooliva ja reageeriva täiskasvanu kohalolule. See hooldaja tagab lapsele soojuse, turvalisuse ja toidu, pakkudes armastust ja lohutust õrna puudutuse ning läheduse kaudu. Hooldaja oskus märgata ja rahuldada lapse vajadusi ning lapse viisid nende vajaduste väljendamiseks mängivad olulist rolli selle tähtsa emotsionaalse sideme loomisel.
Füüsiline kontakt on ülioluline! See mõjutab tugevalt kiindumussidemete kujunemist. Beebid, kes ei oska veel rääkida ega oma soove, muresid või ebamugavust sõnades väljendada, kasutavad suhtlemiseks peamiselt häälitsusi ja nuttu.
Varases eas on meeltega kogetu lapse arengus ülioluline, kujundades kogu tema maailmapilti. Puudutus ja füüsiline kontakt on selles arenguetapis lapse jaoks tähtsad suhtlusvahendid. Kallistused, silitused ja süles hoidmine loovad turvatunde. Kuigi ühiskonnas arvatakse, et sage süles hoidmine võib last ära hellitada või muuta ta liiga sõltuvaks, on oluline mõista, et vastsündinutel puudub loomupärane oskus end ise rahustada – nad pole seda veel õppinud! Beebi ei oska oma muret sõnadesse panna. Kui lapse nutule ei reageerita, võib temas alateadlikult kujuneda arusaam, et oma tundeid tuleb alla suruda. Ilma täiskasvanu toeta võib laps jääda oma tunnetega üksi, mis võib viia moonutatud maailmatunnetuseni. Selline vältimine muutub kaitsemehhanismiks, sest väike meel püüab end parimal moel kaitsta.
Me ei saa oodata, et beebi suudab ise end rahustada, nutmise lõpetada või iseseisvalt magama jääda. Nii nagu õpetame last kasutama lusikat, iseseisvalt sööma või jalanõusid jalga panema, on sama oluline juhendada ka rahunemisoskusi. Eeskuju näitamine on siin võtmetähtsusega. Täiskasvanu peab olema rahulik ja toetav, eriti pingelistel hetkedel, pakkudes lapsele turvatunnet ja reageerides tema vajadustele. Selline kindel tugi annab lapsele julguse avastada ja õppida tundma suurt, tundmatut maailma.
Lapsed, kes tunnevad, et täiskasvanu on nende jaoks olemas ja reageerib nende vajadustele, kogevad tavaliselt vähem hirmu. Lapse arengu lõppeesmärk on kasvatada iseseisev ja küps inimene, kes saab ise hakkama. Vanemad mängivad olulist rolli, juhendades oma last selle iseseisvuse tasemeni ning sisendades usku: "Ma saan ise hakkama!" Täiskasvanud on sellel teekonnal nii suunajateks kui ka toetajateks, näidates eeskuju. Usaldus on lapse ja täiskasvanu vahelise suhte alus, mis loob nendevahelise sideme vundamendi. Ilma usalduseta võib iga uus väljakutse tunduda hirmutav, täis ärevust ja kartust. Kui pakkuda lapsele järjepidevat tuge, vastata tema vajadustele ja olla tema jaoks olemas, tekib ja tugevneb usaldus.
Beebi esimestel elukuudel on ema sageli peamine kiindumusfiguur, kuna ta on lapsele pidevalt füüsiliselt lähedal, hoolitseb tema eest, toidab ja tagab turvatunde. Siiski, isa roll selle sideme loomisel on väga oluline. On väga oluline, et isad oleksid lapsega seotud, pakkudes hoolt, lohutust ja kallistusi, kui laps seda vajab. Isadel on tähtis roll, eriti uue ema toetamisel pärast sünnitust, mil on oluline taastada jõuvarusid. Isa kohalolek, abi ja tundlikkus toetavad mitte ainult ema – näiteks viies beebit jalutama, et emal oleks võimalus rahulikult puhata –, vaid tugevdavad ka isa ja lapse vahelist sidet. Selline koostöö soodustab tugevat partnerlust vanemate vahel ning annab isale suurepärase võimaluse oma lapsega lähedust kasvatada.
Kiindumussuhted jagunevad tavaliselt turvaline ja ebaturvalineTurvaline kiindumussuhe kujuneb siis, kui vanemad vastavad järjepidevalt oma lapse vajadustele. See tähendab, et täiskasvanu on lapsega häälestatud – reageerib nutule, püüab mõista selle põhjust, jagab rõõmu naeratuste kaudu, pakub õrna puudutust, hoiab last süles ja räägib temaga, isegi kui laps on alles beebi. Turvalist kiindumust toetab vanema aktiivne osalus ja kohalolek, sealhulgas mänguaeg. Mängides saab vanem pühendada kogu oma tähelepanu lapsele, tugevdades veelgi seda olulist sidet.
Ebaturvaline kiindumussuhe on vastupidine turvalisele kiindumusele – see tekib siis, kui lapse eest ei hoolitseta järjepidevalt ning puudub kindel ja toetav lähenemine. Sellistel juhtudel võib vanemal olla raske lapsega sidet luua ning hoolitsus võib olla ebajärjekindel – laps ei tea kunagi, millal tema vajadustele reageeritakse. Näiteks võib vanem jätta lapse nutu tähelepanuta, oodates, et laps rahuneb ise, kuid olla hooliv siis, kui laps on vaikne. Selline ebajärjekindlus tekitab lapses segadust ja ebakindlust, kuidas hooldajad teda toetavad ja tema vajadustele vastavad.
Kui last hooldaja poolt füüsiliselt, verbaalselt, emotsionaalselt või seksuaalselt väärkoheldakse või kui ta näeb, kuidas tema lähedane inimene teisi väärkohtleb, võib lapsel kujuneda ebaturvaline kiindumussuhe. Sellisel juhul saab traumast lapse ja hooldaja suhte keskpunkt, mis tähendab, et laps ei saa oma esmase hooldaja – vanema – peale loota ega teda usaldada.
Autor
Kristine Salmiņa
Kliiniline ja tervisepsühholoog / AUGT Psühholoogiakeskuse spetsialist
