KÕIK ALGAS ÜHEST SEEMNEST
Kui sa neid ridu loed, siis tundub, et meil on midagi olulist ühist. Näiteks pisikesed jalajäljed voodilinal, vahvad ja naljakad perepildid seinal, alati külm hommikukohvi või tee, diivanil täis mähe, koer, kelle karvades on väikesed kleepsud, pidev sisemine arutelu, kas alustada beebiga isesöömist või otsida vana blender välja püreedeks, mu telefon jälle mängunurgas kadunud, uus kaubik asju täis laetud ja tõenäoliselt – eelmisel ööl kehv uni, sest beebi lõikab hambaid. Tundub tuttav? Või ehk ootad ja valmistud oma suureks päevaks veelgi rohkem kui lõpupeoks või pulmapäevaks – põnevuse ja väikese ärevusega. Või hoopis unistad ja planeerid oma tulevast peret. Pole vahet, millises olukorras sa oled – ma tunnen sind ja tean, mida sa läbi elad, olen ise seda kogenud ja elan seda endiselt. Olen nagu sinu kirjasõber, kes mõistab sind võib-olla rohkemgi, kui sa arvad.
Tahaksin end teile veidi rohkem tutvustada. Minu nimi on Agnese, olen koduperenaine, abikaasa ja oma laste ema – ja tegelikult veel palju muudki. Minu igapäevane maailm keerleb kodu, laste, koera, kassi, väikese aia, paari lille, natuke klaveri, natuke tantsu ümber ning jah, pool päeva veedan köögis ja suure osa ülejäänust tualetis, sest mul on väikelastest kaksikud. See on ju paratamatu, eks? Igapäevased abivahendid on minu elus väga teretulnud ja vahel on abikäsi veelgi rohkem vaja.
Tahtsin koera
Kohtusin Karlisega oma kahekümnendate alguses oma sugulase peol. Järgmiste aastate jooksul sattusime veel paar korda kokku mu sugulase juures ning ühel päeval kutsus ta mind süütule õhtusöögile. Meie vahel tekkis kohe tugev tõmme ja ilmselt aitas sellele kaasa ka mu nälg pärast pikka tööpäeva – isegi toit tundus tol õhtul imeline, nagu ma mäletan, haha. Järgnenud suvised kohtingud tegid meile kiiresti selgeks, et tahame koos olla. Sel ajal õppisin ülikoolis ja olin vastu võetud Erasmuse vahetusprogrammi Türki. Mäletan, et veetsin järgmise sügise ja talve Türgis – mitte niivõrd seiklustega, vaid pigem igapäevaste jalutuskäikudega internetikohvikusse, kus veetsin kaks tundi Skype'is Karlisega rääkides. Ta lendas mulle selle aja jooksul kaks korda külla. "Noor armastus, alati nii dramaatiline," ütles kord Rio multikast tuttav tukan. :) Kui koju tagasi tulin, oli selge, et tulen tagasi mitte millegi muu kui oma tulevase abikaasa juurde ja nii see kõik alguse saigi – hakkasime unistama oma väikesest perest. Tahtsin ka koera ja hakkasin otsima Vene Toy tõugu, mis tundus minu elustiiliga hästi sobivat. Kuid Karlisele see valik ei meeldinud, sest selle tõu naljaka hääle pärast, ja ma austasin tema arvamust ning lõpetasin otsingud väikese kurbusega. Hiljem sain aru, et tegelikult olin valmis mitte väikest koera kasvatama, vaid hoopis oma pere looma.
Keegi ei sünni valmis lapsevanemaks
Ja ega meiegi olnud kohe valmis. Meie esimene poeg sündis 2011. aasta augustis ja sellest ajast peale on kogu mu maailm pea peale pööratud. Olles nüüdseks üle kümne aasta ema, võin kindlalt öelda, et miski pole mind ega meid rohkem muutnud kui meie lapsed. Olen oma füüsilisi, vaimseid ja emotsionaalseid piire nii palju kordi venitanud, et vaevu kujutan ette, kuidas ma enne kõiki neid armsaid ja vahel ka raskeid õppetunde elasin, haha. Ja kõik, mida öelda saan, on see, et see kogemus on mind kindlasti paremaks inimeseks teinud, kui lõpuks mõistsin, et on palju asju, mida ei saa kontrollida ega ette näha – saab vaid olukorda aktsepteerida ja parima suhtumisega tegutseda. Oma kallite eest hoolitsemine õpetas mind ka iseenda eest hoolitsema. Ausalt öeldes õpin seda siiani – see õppetund on mulle aastate jooksul palju maksma läinud. Võiksin kirjutada pika nimekirja õppetundidest, mida olen saanud või mida veel seedin, aga see on juba teine lugu.
Ja just siin me olemegi
Oleme olnud abielus juba 14 aastat, elame oma unistuste talumajas maal, meil on 6 last, neist kaks noorimat on kaksikõed. Olen koduõpet teinud oma vanematele lastele ning kõige pisemad on iga päev minuga kodus, sest usun ja näen, et nad saavad vajalikud oskused kätte vanematelt, õdedelt-vendadelt, loodusest, sõpradelt ja ühisest igapäevaelust. Ja mul on ikka tunne, et see on alles kõigi nende imeliste seikluste algus, mida elu meile pakkuda võib – tuleb vaid ette kujutada ja seeme mulda panna, et suured asjad saaksid alguse.
Kummardan iseenda ees kõige selle eest, mida olen läbi elanud, ja kõige selle eest, mida teen iga päev, et maailm minu ja mu pere jaoks pöörleks. Ja nii kummardan ka sinu ees sinu teekonna, julguse, püüdluste, kogemuste ja väljakutsete eest, millega sa silmitsi seisad. Sest me kõik teeme seda. Me oleme nii erinevad, aga samas väga sarnased – just see teebki meist inimesed. Ja me kõik alustame ju seemnest, eks? Nii et loodan kuulda ka sinu lootustest ja unistustest,
Sinu kirjasõber Agnese
