KÕIK ALGAS SEEMNEST
Kui te loete neid ridu, siis tundub, et meil on mõned olulised ühised asjad. Nagu pisikesed jalajäljed voodiliinil, imelised ja naljakad perepildid seinal, alati külm tass hommikukohvi või -teed, täis mähkmed diivanil, koer väikeste kleepsudega karusnahas, pidev sisemine arutelu, kas alustada beebi juhitud võõrutamist või leida vana blender püreede valmistamiseks, minu telefon jälle mängunurgas kadunud, uude kaubikasse laaditud ja väga tõenäoliselt- eelmise öö halb uni beebi hammustamise tõttu. Kõlab tuttavalt? Oh, või ilmselt ootate ja ootate oma absoluutselt suurt päeva rohkem kui oma lõpupidu või pulmapäeva põnevusega ja väikese hirmuga. Või ilmselt unistate ja planeerite oma tulevast perekonda. Ükskõik, millises olukorras sa oled, ma tunnen sind ja ma tean, mida sa läbi elad, ma olen seal olnud ja olen ikka veel. Ma olen nagu sinu kirjasõber, kes mõistab sind tõenäoliselt rohkem kui sa tead.
Ma tahaksin ennast teile veidi lähemalt tutvustada. Minu nimi on Agnese, ma olen koduperenaine, naine ja oma laste ema ja palju muudki. Aga minu igapäevane maailm keerleb ümber kodu, laste, koera, kassi, pisikese aia, paari lille, natuke klaveri, natuke tantsu ja jah, pool päevast veedan köögis ja mingi suure osa ülejäänud ajast tualetis, sest mul on väikelaste kaksikud. Nii et see on paratamatu, eks? Ja abistavad tööriistad on minu elus väga teretulnud ja vajalikud, ja abistavad käed vahel isegi rohkem.
Ma tahtsin koera
Noh, ma kohtusin Karlisega kahekümnendate aastate alguses oma nõbu peol, ja järgmise paari aasta jooksul kohtusime paar korda mu nõbu juures, ja ühel päeval kutsus ta mind süütule õhtusöögile. Me tundsime kuidagi tohutut vastastikust tõmmet ja olukorda õhutas ilmselt minu nälg pärast pikka tööpäeva, nii et isegi söök tundus mulle nii uhke, kui ma mäletan, ha ha. Ja varsti järgmised järgmised kohtumised sel suvel tegid meile selgeks, et me tahame koos olla. Ma õppisin sel ajal ja kandideerisin Erasmuse vahetusprogrammi Türgis. Nii et ma mäletan oma 4 kuud Türgis sel järgneval sügisel ja talvel vähem hämmastavate reiside ja seiklustega, mis meil olid, vaid rohkem igapäevase jalutuskäiguga internetikohvikusse ja sellega, et veetsin kaks tundi Skype'i kaudu Karlisega rääkides. Ja ta lendas minu juurde selle aja jooksul kaks korda. "Noor armastus, alati nii melodramaatiline", ütles kunagi Toucan multifilmist Rio.:) Nii ma siis naasesin koju ja oli selge, et ma ei tule koju mitte millegi muu kui oma tulevase abikaasa juurde ja nii algas kõik seemnega- me hakkasime unistama oma väikesest perepuust. Ja ka mina tahtsin koera ja hakkasin otsima vene Toy'i, mis tundus minu elustiili jaoks ideaalselt sobivat. Kuid Karlis ei saanud minu valiku üle rõõmu tunda selle tõu naljaka hääle tõttu ja ma austasin tema vastumeelsust ning lõpetasin otsingud lihtsa kurbusega. Ma ei teadnud, et tegelikult olin valmis mitte pisikese koera eest hoolitsema, vaid oma pere looma, nagu ma hiljem aru sain.
Keegi ei sünni valmis lapsevanemaks
Ja nii me ei olnud ka. Meie esimene poeg sündis 2011. aasta augustis ja sellest ajast alates on kogu mu maailm pea peale pööratud. Olles nüüdseks juba üle 10 aasta ema, võin kindlasti öelda, et miski ei ole mind ja meid rohkem muutnud kui meie lapsed. Olen oma füüsilisi, vaimseid ja emotsionaalseid piire nii palju kordi ületanud, et ma vaevalt suudan ette kujutada, kuidas ma enne kõiki neid magusaid ja vahel raskeid õppetunde elasin, ha ha. Ja kõik, mida ma võin öelda, on see kogemus kindlasti teinud minust parema inimese, kui ma lõpuks mõistsin, et on palju asju, mida ei saa kontrollida ega ette näha, vaid ainult aktsepteerida ja tegutseda läbi olukorra parima võimaliku suhtumisega. Ja oma lähedaste eest hoolitsemine õpetas mind kõigepealt enda eest hoolitsema. Noh, kui aus olla, siis ma õpin seda õppetundi ikka veel, mis on mulle lapsevanemaks olemise aastate jooksul palju maksma läinud. Ma võiksin kirjutada pika nimekirja õppetundidest, mida olen õppinud või mida pean veel seedima, aga see on teine lugu.
Ja siin me oleme
Oleme olnud abielus juba 14 aastat, elame oma soovitud maalähedast taluelu, meil on 6 last, neist kaks noorimat on kaksikõed, olen oma vanemaid lapsi kodus õpetanud ja kõige väiksemad on igapäevaselt minu kõrval kodus, sest usun ja näen, et nad saavad vajalikke oskusi õppida vanematelt, õdedelt-vendadelt, loodusest, sõpradelt ja igapäevasest elust meie ümber üheskoos. Ja mul on ikka tunne, et see on alles algus kõigist imelistest seiklustest, mida elu meile pakkuda võib, me peame lihtsalt kujutama ette ja panema seemne mulda, et alustada suuri asju.
Ma kummardan ennast kõige eest, mida ma olen läbi teinud ja mida ma teen päevast päeva, et maailm minu ja mu pere jaoks keerlema panna. Ja nii kummardan ka teie ees oma tee, julguse, püüdluste, kogemuste ja väljakutsete eest, millega te silmitsi seisate. Sest me kõik teeme seda. Me oleme nii erinevad, kuid väga tõenäoliselt samal ajal, see ongi see, mis teeb meid inimesteks. Ja me kõik alustame seemnest, eks? Nii et ma loodan kuulda ka teie lootustest ja unistustest,
Teie kirjasõber Agnese
