Soovitused uutele vanematele, kuidas suhet hoida ja kriise leevendada.
Aeg vaadata sügavamalt, mis toimub paarisuhtes, kui perre sünnib beebi muutub oluline tegelane nende elus. Võib-olla oled sellel teemal varem infot kohanud, kuid kui loed seda artiklit, siis tõenäoliselt otsid abi, tuge või tunned, et su elus on suured muutused ees. Selle artikli eesmärk on aidata mõista, mis teie suhtes võib toimuda, ning pakkuda väärtuslikku tuge sellel muutusterohkel ajal.
Ma mäletan seda ise väga selgelt ning olen kuulnud sarnaseid lugusid ka sõpradelt, tuttavatelt ja klientidelt – lapse sünd mõjutab inimesi ja nende suhteid väga tugevalt. Kuigi seda sündmust oodatakse sageli suure põnevuse ja põhjaliku ettevalmistusega, viib see tihti selliste mõteteni nagu: "Tundub, et meie suhe laguneb," "Võib-olla me polegi teineteisele mõeldud," "Alguses oli kõik hästi, aga nüüd on kõik viltu läinud," "Ma ei tunne oma partnerit enam ära," "Me vaidleme kogu aeg," või "Teine käitub nagu laps," ja nii edasi. Segadust ja arusaamatusi on palju, mõlemad partnerid on nõutud ja püüavad mõista, mis toimub. Et tuua selgust raskustele, millega paarid sageli silmitsi seisavad – asjad, mida ma ise oleksin soovinud varem teada, et vältida liigset stressi, ärevust ja segadust – toon need samm-sammult välja. Oleks väga kasulik, kui te mõlemad selle info läbi loeksite ja arutaksite, ehk leiate koos lahendusi või vähemalt plaani, kuidas edasi minna. Otsige lahendusi läbi mõtestatud vestluse.
Olen märganud, et ajast, mil laps sünnib kuni umbes kolmanda eluaastani, tekib ühel või mõlemal partneril sageli mõtteid suhte lõpetamisest või lahutusest. Nende tunnete – meeleheite, pettumuse, paanika, sisemise pinge, jõuetuse, abitus-, solvumise, viha, armukadeduse, üksinduse, segaduse, tõrjutuse ja mahajäetuse tunde ning teineteise kaotamise hirmu – kandmine võib olla väga raske. Need tunded võivad olla peidetud viha ja solvumise taha, eriti kui te pole harjunud neid omavahel jagama. See periood tundub pikk ja tekitab küsimuse: "Mis meiega toimub? Kas see kunagi lõpeb?" Olen nende raskustega väga tuttav – tülid, süüdistused, arusaamatused, partneri näiline tähelepanupuudus, vähene uni, stress uue vanemarolli pärast ja üldine segadus – sest minu abikaasa ja mina läbisime selle oma esimese suure suhte- ja pereelu kriisi ajal. Üllataval kombel otsustavad paljud paarid pärast lapse sündi lahku minna, isegi kui nad teineteist veel armastavad...
Kriisid on elu loomulik osa. Need on vajalikud kasvamiseks. Kui kriise ei oleks, ei tahaks meist keegi end kokku võtta ja elus midagi muuta. Me kõik kogeme neid mitu korda, ka individuaalselt. Näiteks kolmekümnendate kriis on aeg, mil inimene hindab oma prioriteedid ümber ja otsustab, kas muuta ametit, alustada pereelu, keskenduda tervislikule eluviisile või muuta oma elu mõnel muul moel. Enne kui muutus on toimunud, kaasnevad selle protsessiga hirmutavad tunded ja ebakindlus. Sest olla olukorras, kus sa enam ei saa aru, kes sa oled; mida sa tahad; kuhu edasi minna – see on raske! Kuid kõik see on vajalik, et midagi midagi uut võib sündida. Elu muutub, seega Mina inimesena võiks areneda! Sama kehtib ka paarisuhete ja peresuhete kohta. Iga pere, kus on vähemalt kaks partnerit, peab kooselu jooksul läbi tegema mitmeid kriise. Kõik need on vajalikud, et luua arenguks sobivad tingimused. Iga pere on erinev, kuid kriise kogeme me kõik enamasti sarnaselt – erinevad vaid nende sügavus ja kestus ning võime neist üle saada. Kõik sõltub mõlema partneri soovist kriisi lahendada, vastutusest oma panuse eest suhtesse, olemasolevatest ressurssidest, suhtlemisoskustest ja mõlema teadlikkusest.
Õnnelike ja õnnetute paaride vahel on vaid üks erinevus: õnnelikud paarid tegelevad aktiivselt oma probleemidega, samas kui õnnetud kas eitavad neid või loodavad, et need lahenevad iseenesest – kuid seda ei juhtu kunagi!
Kriisi korral on kaks võimalust: kas jääda kinni või tulla sellest välja targema ja kogenumana. Igaühel meist on valik. Perekond seisab esimese tõsise kriisi ees, kui sünnib beebi. Kogu süsteem muutub; ümberkorraldused toimuvad mitmes valdkonnas, lisanduvad uued kohustused, traditsioonid, väärtused ja vastutused. See kriis kordub sageli iga järgmise lapse sünniga, ehkki võib olla leebem kui esimesel korral. Kriisiga toimetulekuks peate koos partneriga täitma mitmeid ülesanded:
-Nii sina kui su partner peate harjuma uute ema ja isa rollidega, mis ei pruugi alati tulla loomulikult. Nendega kohanemine võtab sageli aega ja võib olla keeruline. Su enda kogemused oma vanematega imikueas mängivad siin suurt rolli. Mida enam su vanemad märkasid su vajadusi, reageerisid su nutule ja lõid teadlikult emotsionaalse sideme, seda lihtsam võib sul uue vanemana olla oma rolli omaks võtta. Sellest rääkisin ka eelmise kuu teemas. Tasub meeles pidada, et sünnitusjärgne depressioon võib tabada nii naisi kui mehi, mis näitab, et vanemarolli omaksvõtmine võib olla keeruline.
-Sinu ülesanne on luua lapsega kiindumussuhe (kuni 3. eluaastani) – sellest räägime põhjalikumalt järgmisel kuul. See tähendab, et märkad lapse vajadusi ja reageerid tema nutule. Nii tekib lapses turvatunne ja ta õpib maailma usaldama, sest tema maailm keerleb teie mõlema (või ühe vanema) ümber – see on kogu tema tulevase elu vundament.
-Teine oluline vastutus lasub isal. Mitte kõik ei mõista seda ega ole valmis sellist rolli täitma, kuid see on väga tähtis: pakkuda partnerile emotsionaalset ja füüsilist tuge kuni lapse umbes ühe kuni pooleteise aasta vanuseni ning olla uue ema jaoks emotsionaalne tugi kogu päeva jooksul, aidates tal toime tulla pingete ja tunnetega. See on hädavajalik, et ema saaks veeta selle intiimse aja beebiga võimalikult rahulikult ja edukalt, luues turvalise kiindumussuhte. Loomulikult eeldab see mehelt emotsionaalset küpsust ja oskust toime tulla nii partneri kui ka enda tunnetega. Väga kasulik on otsida tuge ka väljastpoolt – näiteks sõpradelt, kes kuulavad ja aitavad, või regulaarselt nõustajaga rääkides, et kõigest toimuvast rääkida. Leia endas jõudu olla ema jaoks oluline tugi beebiga kohanemise perioodil.
-Oluline ülesanne on elustada abielusuhe, arvestades suuri muutusi. Paljud paarid ebaõnnestuvad selles, arvates, et suhe on jäänud samaks, ja tunnevad aja jooksul pettumust. Nagu ma juba mainisin – kõik on muutunud! Naine ei ole enam ainult naine ja abikaasa; temast on saanud ka ema (kui tegemist on esimese lapsega), ta peab toime tulema uute kohustustega, seisma silmitsi paljude tundmatute olukordadega ning võib kogeda sünnitusjärgset depressiooni või raskusi üksi hakkama saamisel. Samal ajal seisab partner silmitsi uute olukordade ja tunnetega, mis võivad olla üle jõu käivad, nagu eelnevalt mainitud. Kui te mõlemad püüate selles olukorras üksi hakkama saada, otsimata tuge teineteiselt ega väljastpoolt, kui te ei räägi oma kogemustest, võib varem või hiljem teie vahele tekkida suur lõhe. Paarid jõuavad tihti minu juurde, kui neil on kogunenud palju emotsioone ja etteheiteid, teadmata, et nad läbivad suhtes kriisi ning neil puudub nii omaette olemise aeg kui ka emotsionaalne lähedus. Intiimsus on sel perioodil kas kannatada saanud või pole seda kunagi olnudki.
Kui räägime kriisist, selle väljakutsetest ja ülesannetest, on oluline mõista, et kõige olulisem abivahend edukaks toimetulekuks on SUHTLEMINE! Jah – rääkimine! Avatud ja lugupidav vestlus on võtmetähtsusega. See aitab aitab lahendada mitte ainult kriisiolukordi, vaid ka kõiki raskusi, mis võivad paarisuhtes tekkida. Suhtlemisoskus aitab teil teineteist paremini mõista, harjuda uute vanemarollidega, lähendab teid, aitab lahendada erimeelsusi, jõuda kokkulepeteni ja päästab sõna otseses mõttes paarid lahutusest. Kriis nõuab palju ja pikaajalist suhtlemist – räägi kõigest, mis on südames, mõtetes ja kogemustes. Jaga, küsi, kuula, vasta, võta vastu ja väldi kriitikat. Vestelge seni, kuni mõlemad mõistate, kuidas edasi liikuda. Sageli tähendab see pikki öid, palju pisaraid, valu ja leina vana elu pärast, mis enam kunagi ei naase. Ma mõistan, et paljud vanemad võivad kõhelda seda välja ütlemast, kuid igatsevad aega, mil oldi kahekesi ilma suure vastutuseta. Kuigi lapse sünd on väga oodatud, võivad tunded, mis vanemaid tabavad, olla hirmutavad. Kuid see on täiesti arusaadav! On loomulik igatseda vana elu järele, kogeda ebameeldivaid tundeid, tunda end uues rollis ebakindlalt, teha vigu ja mitte kõike teada.
Armsad vanemad, keegi pole öelnud, et pereelu on lihtne. Kuid sellist rahulolu ja tugevat kuuluvustunnet ei saa kogeda kusagil mujal. Pea meeles, et õnnelik abielusuhe on õnneliku pereelu alus – nii sulle kui ka su lastele.
Autor
Liva Spurava
Gestalt-terapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja
