Tegevussammud värsketele vanematele suhtekriiside leevendamiseks.
Aeg on sügavamalt uurida paaridevahelist dünaamikat, kui lapsest saab keskne figuur nende elus. Sa oled võib-olla varemgi selle teemaga seotud informatsiooniga kokku puutunud, kuid kui sa seda artiklit loed, siis on tõenäoline, et otsid abi, tuge või tunnetad eelseisvaid muutusi. Selle artikli eesmärk on anda ülevaate sellest, mis võib teie suhtes toimuda, pakkudes väärtuslikku tuge, kui te navigeerite läbi selle muutliku perioodi.
Mäletan elavalt ise ja olen kuulnud sarnaseid lugusid sõpradelt, tuttavatelt ja klientidelt - millist olulist mõju avaldab lapse sünd üksikisikutele ja nende suhetele. Kuigi seda sündmust oodatakse sageli innukalt ja põhjalikult ette valmistades, toob see sageli kaasa selliseid avaldusi nagu: "Tundub, et meie suhe laguneb", "Võib-olla me ei ole teineteisele mõeldud", "Alguses olime suurepärased, kuid kõik läks valesti", "Ma ei tunne oma partnerit enam", "Me vaidleme kogu aeg" või "Teine käitub nagu laps" jne. Segadust ja arusaamatusi on ohtralt, jättes mõlemad partnerid maadlema küsimusega, mis toimub. Et valgustada probleeme, millega paarid tavaliselt silmitsi seisavad - mida ma oleksin tahtnud varem teada, et vältida asjatut stressi, ärevust ja segadust -, kirjeldan neid raskusi samm-sammult. Oleks kasulik, kui te mõlemad loeksite ja arutaksite seda teavet koos, jõudes ehk ühiste lahendusteni või vähemalt edasiliikumise plaanini. Otsige lahendusi läbimõeldud vestluse kaudu.
Olen täheldanud, et alates lapse sünnist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni on üks või mõlemad partnerid sageli mõelnud suhte lõpetamise või abielulahutuse peale. Nende emotsioonide koorem - meeleheide, pettumus, paanika, ülevoolav sisemine pinge, jõuetus, abitus, pahameel, raev, armukadedus, üksindus, segadus, tõrjumise ja hüljatuse tunne ning hirm kaotada teine - võib olla raskesti talutav. Need tunded võivad peituda viha ja pahameele varjus, eriti kui te ei ole harjunud neid emotsioone ja tundeid üksteisega arutama. See faas tundub pikk, jättes teid mõtlema: "Mis meiega toimub? Kas see kunagi lõpeb?" Olen lähedalt tuttav nende probleemidega - vaidlused, süüdistused, arusaamatused, partneri tajutav tähelepanu puudumine, ebapiisav uni, stress uues lapsevanema rollis ja üldine segadus -, sest minu abikaasa ja mina läbisime selle meie esimese suurema suhtekriisi ajal. Üllataval kombel otsustavad paljud paarid peagi pärast lapse sündi lahku minna, isegi kui nad ikka veel armastavad teineteist...
Kriisid on normaalne osa elust. Need on vajalikud kasvuks. Kui kriise ei oleks, ei tahaks keegi meist mobiliseeruda ja midagi elus muuta. Me kõik kogeme neid korduvalt, ka individuaalselt. Näiteks kolmekümnendate aastate kriis on aeg, mil inimene hindab oma prioriteedid ümber ja otsustab kas vahetada elukutset, luua pere, keskenduda tervislikule eluviisile või muuta oma elu mõnel muul viisil. Enne muutuse toimumist kaasnevad selle protsessiga hirmutavad tunded ja ebakindlus. Sest olla olukorras, kus sa ei saa enam aru, kes sa oled; mida sa tahad; kuhu minna - see on raske! Kuid kõik see on vajalik selleks, et midagi uut saaks sündida. Elu muutub, nii et mina kui inimene saaksin areneda! Sama kehtib ka paari- ja peresuhete kohta. Iga vähemalt kahest osapoolest koosnev perekond peab oma ühise elu jooksul kogema mitmeid kriise. Ja kõik need on vajalikud selleks, et luua tingimused arenguks. Iga perekond on erinev, kuid me kõik kogeme kriise enamasti ühtemoodi - erinev on vaid nende sügavus ja kestus ning võime neid ületada. Kõik sõltub mõlema partneri soovist kriisi lahendada, vastutuse võtmisest oma panuse eest suhetes, olemasolevatest ressurssidest, suhtlemisvõimest ja mõlema teadlikkusest.
Õnnelike ja õnnetute paaride vahel on vaid üks erinevus: õnnelikud paarid lahendavad oma probleeme aktiivselt, samas kui õnnetud paarid kas eitavad probleeme või loodavad, et need lahenevad iseenesest, mida ei juhtu kunagi!
Kriisiga silmitsi seistes on kaks võimalust: kas takerduda või väljuda sellest targemana ja kogenumana. Igaühel meist on võimalus valida. Perekond satub oma esimesse märkimisväärsesse kriisi lapse saabumisega. Kõik süsteemi aspektid muutuvad; ümberstruktureerimine toimub erinevates valdkondades, kehtestades uusi kohustusi, traditsioone, väärtusi ja vastutust. See kriis kipub korduma iga järgneva lapse puhul, võib-olla leebemas vormis kui esimesel korral. Selleks, et kriisist tõhusalt läbi saada, pead sina ja sinu partner lahendama mitu ülesannet:
- Nii sina kui ka sinu partner peate omaks võtma uued ema ja isa rollid, mis ei pruugi alati tulla loomulikult. Nende rollidega kohanemine võtab sageli aega ja võib olla keeruline. Olulist rolli mängivad teie enda kogemused teie vanematega imikueas. Mida rohkem teie vanemad teie vajadusi tunnistasid, reageerisid nutule ja lõid teadlikult emotsionaalse sideme, seda lihtsam võib teil uute lapsevanematena olla oma rolli aktsepteerida. Arutasin seda eelmise kuu teemas. Tasub märkida, et sünnitusjärgne depressioon võib mõjutada nii naisi kui ka mehi, mis viitab probleemidele vanemliku rolli aktsepteerimisel.
- Teie ülesanne on luua lapsega kiindumussuhe (kuni 3-aastaseks saamiseni) - sellesse teemasse süveneme järgmisel kuul. See hõlmab võimet tajuda lapse vajadusi ja reageerida tema nutmistele. Need tegevused loovad lapsele turvatunde ja õpetavad teda usaldama maailma, sest tema maailm keerleb teie mõlema (või ühe vanema) ümber - see paneb aluse kogu tema tulevasele elule.
- Veel üks oluline vastutus langeb isale. Mitte igaüks ei mõista seda ja mitte igaüks ei ole valmis sellist rolli täitma, kuid sellel on oluline tähtsus: pakkuda emotsionaalset ja füüsilist tuge partnerile, kuni laps on umbes aasta/poolteist vana, ning olla emotsionaalseks ankruks värske ema pingete ja emotsioonide jaoks kogu päeva jooksul. See on oluline, et ta saaks veeta selle intiimse aja koos lapsega võimalikult rahulikult ja edukalt, luues turvalise kiindumussuhte. Kindlasti eeldab see kõik mehe emotsionaalset küpsust, võimet navigeerida mitte ainult oma partneri, vaid ka enda emotsioonidega. Väärtuslik on ka toetuse otsimine väljastpoolt - näiteks sõpradelt, kes saavad kuulata ja pakkuda abi, või konsulteerida regulaarselt tugispetsialistiga, et arutada kõike toimuvat. Leia jõudu, et olla sünnitusjärgsel perioodil lapsega emale oluline tugiisik.
- Oluline ülesanne on taaselustada abikaasade suhe, võttes arvesse olulisi muutusi. Paljud paarid ebaõnnestuvad selles aspektis, eeldades, et suhe on jäänud muutumatuks, ja tunnevad seejärel aja jooksul pettumust. Nagu ma eelnevalt mainisin - kõik on muutunud! Abikaasa ei ole enam ainult abikaasa ja naine; äkki on temast saanud ka ema (kui tegemist on esimese lapsega), kes maadleb uute kohustustega, seisab silmitsi arvukate harjumatute olukordadega ja võib-olla kogeb sünnitusjärgset depressiooni või püüab üksi toime tulla. Samal ajal puutub ka partner kokku erinevate uudsete olukordade ja emotsioonidega, mis võivad olla üle jõu käivad, nagu eespool juba mainitud. Kui te mõlemad liigute selles olukorras isoleeritult, otsimata üksteiselt ja välistelt allikatelt tuge, kui väldite oma kogemuste arutamist, võib varem või hiljem tekkida teie vahel märkimisväärne lõhe. Paarid tulevad sageli minu juurde ülevoolava emotsioonide ja üksteise vastu suunatud kaebuste reservuaariga, teadvustamata, et nad läbivad suhtekriisi ja et neil on tõepoolest puudu nii üksi olemise ajast kui ka emotsionaalsest lähedusest. Intiimsus on sel perioodil kas ohustatud või pole seda kunagi tõeliselt olnudki.
Kriisi ning sellega seotud väljakutsete ja ülesannete arutamisel on oluline tunnistada, et peamine vahend edukaks navigeerimiseks on KOMMUNIKATSIOON! Jah - rääkimine! Võtmeks on konstruktiivsed, mitte solvavad vestlused. See aitab lahendada mitte ainult kriisiolukordi, vaid ka mis tahes raskusi, mis võivad tekkida paari vahel. Oskus suhelda aitab teil teineteist paremini mõista, tutvuda oma uute rollidega vanematena, lähendab teid, aitab lahendada erimeelsusi, saavutada kokkuleppeid ja päästab paarid sõna otseses mõttes lahutusest. Kriis eeldab ulatuslikku ja pikaajalist suhtlemist - väljendades kõike, mis on teil südamel, mõtetes ja kõike kogetut. Jagage, küsige, kuulake, vastake, võtke vastu ja hoiduge kriitikast. Pidage dialoogi, kuni te mõlemad mõistate, kuidas edasi minna. See hõlmab sageli pikki öid, paljude pisarate valamist, valu kogemist ja vana elu leinamist, mis ei tule enam kunagi tagasi. Ma mõistan, et paljud vanemad võivad kõhklevalt seda välja öelda, kuid nad igatsevad aega, mil nad olid üksi, ilma arvukate kohustusteta. Kuigi lapse sündi hinnatakse, võivad iga vanemat mõjutavad emotsioonid olla heidutavad. Kuid see kõik on arusaadav! On loomulik, et igatsetakse endist elu, kogetakse ebameeldivaid emotsioone, tuntakse end uues rollis ettevalmistamata, tehakse vigu ja ei teata kõike.
Kallid vanemad, keegi ei öelnud, et pereelu on lihtne. Kuid sellist rahulolu ja tugevat ühtekuuluvustunnet ei saa kuskil mujal kogeda. Pidage meeles, et õnnelik abielusuhe on õnnelike peresuhete alus - õnnelikud teie ja teie lapsed.
Autor
Liva Spurava
Gestaltterapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja
