Enese eest hoolitsemine – miks see on vajalik?
Kuigi vanemate sisemise heaolu eest hoolitsemine on ülioluline, on paljudel lapsevanematel endiselt raske mõista, miks enese eest hoolitsemine on vajalik. Isegi kui mõte on arusaadav, on selle igapäevaellu lõimimine tiheda graafiku tõttu keeruline. Sageli arvatakse, et muud ülesanded ja kohustused on tähtsamad ning enese eest hoolitsemine tundub midagi kättesaamatut või lausa luksuslikku. Kui närvisüsteem on kurnatud ja puhkust napib, mõjutab see mitte ainult igapäevaelu, vaid ka suhteid lastega ning võimet toime tulla erinevate olukordadega, mitte ainult lapsevanemana.
Kahjuks märkan oma psühhoteraapia praktikas, et vanemate põlvkondade seas on visalt juurdunud arusaam, et enese eest hoolitsemine on kas liigne luksus või tekitab häbitunnet. Paljude jaoks on endiselt levinud mõte, et lapsevanemaks olemine tähendab alati ohverdusi. Sellest väärarusaamast hoolimata on enese eest hoolitsemine iga täiskasvanu oluline vastutus. Selle täiskasvanute ülesande nägemine kui tänapäevase elu lahutamatu osa võib võtta aega. Isiklikust kogemusest tean, et "harjutamine teeb meistriks"—sisemise vastupanu, süütunde, häbi jms korduv ületamine on vajalik, et igapäevased head harjumused saaksid juurduda ja toetaksid meie heaolu.
Mis täpselt on enese eest hoolitsemine ja kuidas see välja näeb? Tõeline enese eest hoolitsemine ei piirdu ainult meie füsioloogilised vajadused; see hõlmab ka meie emotsionaalne heaolu.
Meie füsioloogilised vajadused on inimeste ellujäämiseks hädavajalikud, ületades kultuurilisi ja sotsiaalseid erinevusi. Need vajadused moodustavad universaalse aluse, mis kehtib kõigile.
Emotsionaalsed vajadused mängivad olulist rolli meie emotsionaalse heaolu, suhete ja elukvaliteedi kujundamisel. Erinevalt füsioloogilistest vajadustest on emotsionaalsed vajadused igal inimesel erinevad ning muutuvad eluetappide, kogemuste ja kultuuriliste mõjude mõjul. Nende vajaduste märkamine ja täitmine on väga tähtis, et hoida terved suhted nii iseenda kui teistega.
Piisav uni, toitvad toidukorrad, värske õhk, aeg looduses, liikumine, hetked lähedastega, meeldivad hobid, füüsiline kontakt, võimalus end väljendada ja kogukonnatunne – kõik need annavad jõudu, lohutust, lõõgastust ja rahulolu; kokku moodustavad need enese eest hoolitsemise. Kui neid asju pidevalt napib, hakkab inimene end tühjana tundma ning igapäevane toimetulek muutub raskeks. Pikaajaline tühjus vähendab võimet oma vajadusi märgata ja rahuldada. See on seotud aju prefrontaalse koorega, mis väsimuse korral ei tööta korralikult. Otsuste tegemise ja tegutsemise võime halveneb. See on selge näide sellest, millised füsioloogilised tagajärjed võivad olla siis, kui enese eest hoolitsemiseks ei jätku aega ega tahtmist. Sellises seisundis muutuvad isegi lihtsad igapäevased otsused võimatuks ning oma hetkevajaduste märkamine on väga keeruline. Mäletan eredalt hetki, kui hoidsin süles väga väikest last, olin magamata ja näljane, asjad kukkusid käest ning kannatus hakkas kaduma. Pole vahet, kui palju häid kasvatusraamatuid sa sellisel ajal loed – need ei aita, sest probleem pole teadmiste puudumises, vaid selles, et kroonilise väsimuse korral pole võimalik õpitut rakendada.
Meie põhivajaduste rahuldamine loob heaolu ja stressiga toimetuleku aluse. Vanemad peaksid mõistma, et nende enda heaolu on sama oluline kui lapse oma. Küsi endalt: "Kuidas ma reageerin, kui mu laps on väsinud?" Sellele küsimusele vastamine aitab sul hoolitseda ka enda eest, kui oled kurnatud – olgu selleks soe dušš, puhkus, kallistuse jagamine, maitsva toidu nautimine või endale heade ja toetavate sõnade ütlemine…
Nii täiskasvanutel kui ka lastel on põhivajadused sarnased. Huvitaval kombel on paljude jaoks lihtsam hoolitseda lapse esmavajaduste eest kui enda omade eest. Miks see nii on? Kahjuks pole kõik lapsepõlves piisavalt hoolt ja häid vanemlikke eeskujusid kogenud. Lapsepõlves kogetu ja nähtud eeskujud saavad normiks, mida inimesed täiskasvanuna endaga kaasas kannavad—mõnikord kriitikata, valides taluda tarbetut kannatust. Kuigi võib tunduda, et enese eest hoolitsemine on isekas, ja vanem võib tunda süüd, kui ta soovib olla üksi või teha midagi nauditavat, tasub meeles pidada, et tegelik isekus on hoopis enesehoolduse unarusse jätmine. Kui inimene ei hoolitse enda eest, otsib ta seda hoolt teadlikult või alateadlikult teistelt, kuid see pole nende vastutus. Kui vajadused jäävad pikalt täitmata, võib see viia ärrituvuse, rahulolematuse, kannatamatuse ja isegi tõsisemate probleemideni nagu paanikahood, apaatia, läbipõlemine või depressioon. Sellistes olukordades on tavaline, et inimesed süüdistavad ümbritsevat, ja usun, et peaaegu iga vanem kogeb seda mingil hetkel, kui ta pole enne lapse sündi enesehooldusele tähelepanu pööranud.
Füsioloogiliste vajaduste mõistmine võib tulla loomulikumalt kui emotsionaalsete vajaduste tajumine. Seetõttu on oluline otse uurida, mida emotsionaalsed vajadused tähendavad ja millega arvestada. Tuleb rõhutada, et enese eest hoolitsemine ei piirdu vaid välisega—see pole ainult soe vann, maitsev tee, hea raamat või uus kleit. See on palju sügavam kui see, mida sotsiaalmeedia või telereklaamid sageli näitavad. Emotsionaalne enesehooldus tähendab oma hetkevajaduste äratundmist. Kuidas luua endale paremad igapäevased kaitsemehhanismid (piirid)? Millised nipid muudavad lapsevanemaks olemise teekonna mugavamaks? Mõnikord tähendab enesehooldus julguse leidmist öelda "ei" heasoovlikele, kuid soovimatutele nõuannetele lapse kasvatamisel. See võib olla ka nii lihtne, kui paluda partnerilt või lähedaselt abi, et ise 10–30 minutit üksi olla, kuni keegi teine beebit jälgib. Oluline on mõista, et isiklik aeg pole isekas, vaid iga vanema jaoks hädavajalik. Enesehooldus võib tähendada ka oma tõeliste tunnete ausat väljendamist või professionaalse abi otsimist, kui koormus muutub liiga suureks. Samuti võib see olla igapäevaste toimetuste jaoks abi küsimine, et vanem saaks puhata või koos lapsega lõunauinakut teha. Kokkuvõttes seisneb enesehooldus oma emotsionaalse seisundi märkamises, olemasolevate vajaduste äratundmises ning arusaamises, et kui füsioloogilised vajadused jäävad tähelepanuta, on emotsionaalsete vajaduste märkamine veelgi keerulisem. Sageli soovitataksegi alustada kõige lihtsamatest igapäevastest rutiinidest.
Kindlasti on vastsündinuga enese eest hoolitsemiseks aega ja võimalusi vähe, eriti esimesel aastal. Kuid kui aeg-ajalt meelde tuletada ka enda vajadusi – olgu selleks väike paus, emotsionaalne turgutus, tervislik söök või uni – saavad uued vanemad sellest kasu nii endale kui lapsele. See nõuanne on eriti oluline esmakordsetele vanematele. On arusaadav, et tahate olla tublid nii lapsevanema, kodu, suhete kui ka isiklike tegemiste osas, kuid oluline on mõista, et kõike korraga teha pole realistlik ega tervislik. Seadke hetkel kõige olulisemad asjad esikohale ja keskenduge neile. Kõik muu võib oodata!
Kui teie lapsed on juba suuremad ja teil on rohkem aega iseendale, proovige pakkuda endale sama hoolt, mida igapäevaselt lastele annate. Kujutage ette olukorda, kus vanemad hoolitsevad esmalt enda eest, siis üksteise eest – nii sünnib harmooniline pereelu. Alustage iseendast, seejärel hoolitsege üksteise eest ning lõpuks koos laste eest.
Enda eest hoolitsemise võimalusi otsides ei pea endale suuri eesmärke seadma. Alustage kõige lihtsamast, mõeldes: "Parem see kui mitte midagi."
Võtke iga enese eest hoolitsemise tegu kui investeeringut oma laste heaolusse. Vanema heaolu mõjutab otseselt lapse õnnetunnet. Ärge laske igapäevastel muredel kogu teie mõtteid haarata; pigem vaadake aeg-ajalt oma elu üle. Küsige endalt: Kuidas saaksime seda paremaks muuta? Millest meie perel puudu jääb? Tehke koos nii, et igas olukorras oleks kõigil mugavam.
Armsad lapsevanemad, hoolitseme üha enam ka enda eest, leides rõõmu ja rahulolu mitte ainult vanematena, vaid ka isiksustena.
Autor
Liva Spurava
Gestalt-terapeut / Psühholoogiakeskuse AUGT asutaja
