Kui keegi oleks mulle enne esimese lapse sündi öelnud, et hammaste tulek võib olla üks emotsionaalselt raskemaid perioode esimesel eluaastal, poleks ma seda ilmselt uskunud.
Inimesed räägivad harva beebi hammaste tulekust päriselt. Ja kui räägivadki, siis enamasti kuivalt ja kaugeks jäädes.
Päris elu näeb aga teistsugune välja.
See tähendab istumist pimedas, laps süles.
Su laps nutab.
Sa ei tea, miks.
Vaatad kella ja mõtled: Kui kaua veel?
Ja vaikselt küsid endalt: Kas mu lapsega on kõik korras? Ja kas minuga on kõik korras?
Kirjutan seda kui kolme lapse ema. Mitte spetsialistina, vaid emana, kes on öösiti koos lapsega nutnud ja mõelnud, kas ta teeb piisavalt.
Probleem: miks hammaste tulek tundub nii raske
Hammaste tulekut kirjeldatakse tihti kui lihtsat arenguetappi. Tegelikult pole selles midagi lihtsat.
Hammaste tulek algab tavaliselt 4. ja 7. kuu vahel, aga iga laps on erinev. Minu lapsed alustasid kõik täiesti erinevas vanuses — ja iga kord muretsesin.
Esimesed märgid pole peaaegu kunagi ilmsed. Enne, kui igeme peal midagi näed, märkad muutust oma lapses. Rahutus ilma nähtava põhjuseta. Nutuhood, mida ei oska seletada. Iga tund öösel ärkamine. Kõik läheb suhu.
Ja sellega kaasneb veel midagi: väsimus, segadus, hirm.
Kui hammas hakkab igemest läbi tulema, on kude surve all ja tekib põletik. Lapse jaoks on see ebamugavus segadusttekitav. Ema jaoks on see emotsionaalselt raske — sest sa näed oma last valus ja ei saa seda ära võtta.
See on sageli hetk, mil ema mõistab: Ma ei saa oma last kõige eest kaitsta — aga ma saan tema kõrval olla.
Lahendus: mis päriselt aitab beebi hammaste tuleku ajal
Mind ei aidanud täiuslikkus ega kõikide vastuste teadmine. Aitas hoopis keskendumine lohutusele ja lähedusele.
Hammaste tuleku mänguasjad olid abiks, eriti pehmed silikoonist, vahel kergelt külmkapis jahutatud. Igemete õrn masseerimine puhta sõrmega tõi tihti üllatavat leevendust — mõnikord piisavalt, et laps rahuneks.
Aga kõige olulisem oli lähedus. Kallistamine. Nahk-naha kontakt. Rahulik, aeglane hääl. Vahel ei “paranda” miski valu, aga kohalolek teeb selle talutavaks.
Kui esimene hammas tuli, aitas õrn suuhügieen tunda end kindlamalt — aeglaselt, ettevaatlikult, ilma survestamata.
Õppisin ka, mida mitte teha. Lõpetasin tugevate geelide kasutamise, vältisin külmutatud esemeid ja loobusin “kõige üksi välja kannatamisest”. Kui palavik oli kõrge või laps muutus tavapäratult loiuks, andis lastearsti juurde minek selgust ja kindlustunnet.
Mida iga ema vajab kuulda
Hammaste tulek ei kesta igavesti. Kõige raskem aeg möödub tavaliselt päevade, vahel nädalatega. Ja siis on paus — kuni järgmise hambani.
Sa ei pea olema täiuslik ema, et hammaste tulekuga toime tulla. Kui oled väsinud, emotsionaalne ja ikka kohal, siis teed juba piisavalt.
Ühel päeval, sageli pärast pikka ööd, märkad tillukest valget hammast. Ja saad aru: me tulime sellest koos läbi.
Kui loed seda unetu öö ajal — sa ei ole üksi. 🤍
Giulia Moretti
Kolme lapse ema, kirjutab oma kogemusest
